Ülla Vähk

FOTO: Erakogu

Kavandatava kooseluseaduse kontekstis tuleb küsida, kui meie riik on lähtunud seadusandluses suures osas Saksamaa eeskujust, siis miks nüüd mitte,  küsib kahe poja ema ja nelja lapselapse vanaema Ülla Vähk Postimehe arvamusportaalis.

Juristide hinnangul saab võrdset kohtlemist nõuda võrdsete asjaolude korral, ainult vastasel juhul on tegemist diskrimineerimisega. Eestis ei toimu homoseksuaalsuse pinnalt tööalaste, poliitiliste või privaatsete õiguste piiramist. Seejuures «inimkonna aastatuhandete pikkune kogemus on kinnitanud mehe ja naise liidu riikliku tunnustamise vajadust» (Leon Glikman «Võidujooks huvigrupi häälekusega» Postimees, 10. september 2010). Sellest tuleneb sisuliselt kõigi maailma riikide põhiseadustes perekonna, s.o. vanemate ja laste kui rahva püsimise ja kasvamise aluse riigi kaitse alla võtmine.

Ühestki Euroopa Liidu aktist ei tulene, et liikmesriik peaks ilmtingimata võimaldama samasooliste abielu. Kuna Saksa liidukohus leidis, et riigi eriline kaitse abielule ja perekonnaelule ei tohi olla aluseks teiste kooseluvormide diskrimineerimisel maksuküsimustes, siis vastavalt on Saksamaal loodud tsiviilpartnerlus, mis ei ole võrdsustatud abieluga.

Mitteabieluline tsviilpartnerlus võiks olla lahendus ka meil. Meil plaanitav kooseluseadus võrdsustab vabaabielupaarid ja samasoolised paarid perekondadena, mis on nii sisuliselt kui juriidiliselt vale - siin puuduvad võrdsed asjaolud ja see on otseses vastuolus põhiseaduse § 27-ga ja viib lõpptulemusena paratamatult homoabielu kehtestumisele.

Kooseluseadusest tuleneva homoperekonna seadustamise ja kandmise korral  ühtsessse riigi perekonnaregistrisse koos  abieluliste ja vabaabieluliste perekondadega, võrdsustuvad kõik õigused ning homoabielu on vältimatu järgmine samm.

Millest tuleneb selline seadusloome praak, kui ometi head ja adekvaatsed eeskujud Saksamaa ja Austria näitel on olemas? «Õigusloome võrdõiguslikkus tähendab ka seda, et ei tohi lubada huvigrupi häälekusel põhinevat eelnõude võidujooksu.» (Leon Glikman).  Kas Eesti juriidika noorus põhjustab selliste tõkendite, ka meil põhiseadustatud, mittetöötamist, nagu on selgelt välja toodud Saksa liidukohtu otsuses: abielule ja perekonnaelule kehtib riigi eriline kaitse.

Eestis ilmselt tõukas sündmusi õiguskantsler Indrek Tederi järeldus: «põhiseadusega on vastuolus olukord, et Eestis pole õiguslikku raamistikku samasooliste isikute püsiva kooselu reguleerimiseks». Vaidlemata Tederiga, kas põhiseadus kehtestab kõigi isikute õiguse riigi poolt registreeritud ja kaitstud kooselule, pole Teder öelnud, et see kooselu tuleb registreerida perekonnana ja seda ta ei saagi teha põhiseaduse § 27 arvestades. Kõik isikud ja leibkonnad ei ole ja ei pea olema  § 27-ga hõlmatud. Seetõttu on arusaamatu praeguse kooseluseaduse sisu homoperekonna seadustamise osas ja sellega kiirustamine rahva tahte vastaselt.

Homoperekonda, s.o. vaba seksuaalse orienteerumise perekonda ei saa kehtestada rahvahääletuseta, kuna see tähendab põhiseaduse muudatust.See on põhimõttelise, elu olemust puudutava muudatuse tegemise nõue põhiseaduse paragrahvis 27. Sellisel viisil perekonda ümber defineerida ja  põhiseadust muuta ei saa vaikivalt, rahvalt referendumil selleks luba küsimata. Siin on ilmselgelt vaja põhiseaduse muudatuse tegemiseks kas riigikogu 2/3-list pooltolekut või referendumit.

Reproduktiivne rahvuslus ja liberaalne riik

Eesti homoaktivistid väidavad, et põhiseaduse § 27-s puudub perekonna definitsioon, mistõttu tuleb perekonnaks lugeda ka vaba seksuaalse orienteerumise kooslused, s.o. homo- ja lesbikooselud ja need riigi kaitse alla võtta (vt Liiri Oja «Seksuaalne orientatsioon heteronormatiivses inimõiguste süsteemis»). Seejuures ei rahulda Liiri Ojat mitte ainult õiguskantsler Indrek Tederi otsus vaid ka Eesti «heteronormatiivne» põhiseadus üldse.

Aro Velmet ütleb: «Kooseluseaduse kaasus näitab meie riiki ja ühiskonnakorraldust siduva ideoloogia vastuolulisust, mis avaldub reproduktiivse rahvusluse ja liberaalse poliitilise baasi ebakindlas kooseksisteerimises.» («Kooseluseadus ja liberaalse rahvusriigi paradoks» Postimees, 25. mai). Autor peab pigem anakronismiks põhiseaduse preambulit, mis kirjeldab «reproduktiivset rahvuslust» ja küsib, milleks liberaalse riigiga vastuolus olev rahvuse säilimine ning perekonna roll ühiskonna stabiilsuse säilitajana?

On arusaadav, et nn reproduktiivsest rahvuslusest loobumine ja homoideoloogia poolt propageeritavale hedonistlikule mõtteviisile üleminek, mille kohaselt on nauding siin ja täna ainus tõeline hüve, rahvuse kestmine aga teisejärguline, ei järgne rahva heakskiitu. Samal ajal meie liberaalses riigis ei ole mitte kellelgi keelatud hedonistlikult elada ja ühiskonnal pole homoeluviisi vastu iseenesest mingeid vastuväiteid, kuni riik ei hakka neid seadustama põhiseadusliku perekonnana riigi kaitse all.

On arusaamatu, miks pärimis- ja varaküsimuste lahendamiseks, ühise tuludeklaratsiooni tegemiseks ja haige kaaslase haiglas külastamiseks (I.Sooäär «Kära kooseluseaduse ümber, kas hirm armastuse ees?»  Postimees, 7. mai 2014) on vaja põhiseadust ja põhiseadusliku perekonna mõistet sisuliselt muuta? Seejuures vaikivalt, rahvalt küsimata.

Homoaktivistide nõudmistes on kummaline see, et kuigi homoideoloogia halvustab reproduktiivset rahvuslust Eesti põhiseaduses, pürgivad nad ise jõuga reproduktiivsete perekondade nime ja õiguste alla. Kavandatava kooseluseadusega soovitakse just liberaalsest riigist, kus vaba kodaniku eraelu on puutumatult tema eraasi (§26), loobuda ja sundida riiki põhiseaduse § 27 ümber defineerima nii, et riikliku regulatsiooni ja riigi kaitse alla perekonnana paigutuvad ka vaba seksuaalse orienteerumise paarid.

Milles  ikkagi on Eesti homoaktivistide pretensioon, millega kaasneb leppimatus ühiskonnaga, ühiskonnale vastandumine ja kogu ühiskonna halvustamine? Juba ligi kümme aastat, alates 2004. sügisest, kui eesti ajakirjanduses algas homopropaganda, on ühiskonda halvustatud. Inimesed, mehed ja naised, emad ja isad, on ümber nimetatud heteroteks. On ju kurioosum, et 98-99 protsenti ühiskonnast vajas inimestest ümbernimetamist. Ja juhul, kui ei tule tingimusteta homoõiguslusega nõustumist, siis järgneb juba homofoobideks tembeldamine. Mind hämmastas presidendi kuri kõne emadepäeval, kus osa süüdistustest said homofoobid.

Kas hedonism ja sellega rahulolu ei ole täiuslik, kui ei lisandu hüvesid, mis sisuliselt sellise eluviisi juures võimalikud ei ole? Homoideoloogia organisatsioonid töötavad nii Eestis kui maailmas USA aktivistide raha ja nõu toel ja jõul. Ja USA inimõigusaktivist Thomas O. Melia ongi intervjuus Postimehele teatanud, et «abielu ja lapsed on sotsiaalne hüve, millele kõigil kooselupaaridel on võrdsed õigused». See on juba lausa piibellik tõekuulutus.

USA on maailmas vist pea ainsana täieliku demokraatiaga riik. Ühtki osariiki ei saa sundida homoabielu seadustama (nagu Eestit praegu sunnitakse), kui demokraatlik enamus ei soovi. Seal lahendatakse asju nüüd teisiti. Kui demokraatlikult ei saa, siis saab kohtuvõimu survestada ja seadustada kohtu korras. Just alles teatas Vikerraadio, et ühes USA kirdeosariigis, nime olen unustanud, kehtestas kohus homoabielu.

Aga miks meie peame lähtuma USA praktikast, kui meie lähedane naaber Saksamaa, millest ju seadusloomes oleme algusest peale eeskuju võtnud, on antud küsimuse lahendanud adekvaatselt ja perfektselt?

Lastes ja laste kui inimeste õigustes on eesti ühiskonna jaoks põhiküsimus

Lapsed tuuaksegi homoperekonnad seadustanud riikides ohvrialtarile kui «võrdselt jagatav sotsiaalne hüve», ilma et tõusetuks fakt, et lapsed on ka inimesed, kelle inimõigused ei ole vähema kaaluga kui vaba seksuaalse orienteerumise inimõigused. (Mis need viimased üldse on? Ühegi riigi põhiseaduses ei ole selline inimõigus seni nimetamist leidnud.)

Kui arvestada, et homokalduvus on kaasasündinud soodumuslik kõrvalekalle, manipuleerimata populatsioonis on seda 1-2 protsenti, siis olla sündinud kellekski ei ole iseenesest inimõigus. Elada sellise orientatsiooniga on muidugi inimese vaba õigus. Aga kallutada mõnda teist inimest - last - oma õiguse alla, ei ole ühelgi homokooselupaaril õigust. Seni, kuni riik neile seda õigust ei anna.

Eesti põhiprobleem on kindlasti, et lapsi tuleb säästa valedelaviinist, millega homoideoloogia nad üle külvab ja lapsed tuleb päästa praktilisest homode õigustes rakendamisest. Igal lapsel on võõrandamatu õigus pärinevusele ja vanematele ning sealhulgas sellele, et ema ja isa oleksid teineteist armastanud.

Homod/lesbid soovivad saada lapsi, et realiseerida oma «õigusi», saada lapsi egoismist «ainuisikuliselt» ja nimetada siis «teine vanem» - tähendab lapselt on juba elu algul võetud õigus pärinevusele. Lapse sünd ei ole lihtsalt biotehnoloogiline akt (kunstlik viljastamine, katseklaas, surrogaatema), millest edasi läheb laps juba käibesse «sotsiaalse hüvena». Sellise biotehnoloogilise akti teine pool kui vanem ei jõua mitte iialgi lapse teadvusse. Millise juriidilise nõksuga riik sellelt teiselt vanemalt vanemlikud õigused a priori ära võtab?

Koerakutsikate puhul on meile nende eellased ja sugupuu üliolulised ja keegi ei väida, et neil pärinevust pole olemas. Homoideoloogia on maandunud juba lausa Stalini aja geneetikasse - lastel pole pärinevust, laps on valge leht. Priit Tohver väidab: «Last ei kasvata sugu(lane), last kasvatab vanem(inimene)» (Postimees, 31.mai), s.o. väikeindiviidid vanemate indiviidide kontrolli alla.

Homoideoloogia kavatsus on saada riigi poolt nimetatud lapsevanemateks ja siis võtta lastekasvatus oma kontrolli alla. Olles täieõiguslikud juhtivad perekonnad riigis, tekib otsene võimalus hakata määrama laste edasist sooneutraalset (vabaseksorientatsioonilist) kasvatust ja suunamist. Homoperekonna seadustamisel läheb lastekasvatus alates lasteaiast homoideoloogia vastuvaidlematu kontrolli alla – et homoideoloogiale ei lasta vastu vaielda, seda näeme ju praegu põhiseadusevastases homoperekonna seadustamises. Juba praegu nõuavad eesti lastekaitsjad homokooselu tutvustamist lasteaias.

Selline lastekasvatus sõltuvalt riigist Lääne-Euroopas juba on, «sooneutraalne» lastekasvatus on näiteks Rootsis. Samuti on Rootsi ühiskonnas üks kohutavam inimeste vastastikune võõrandumine loomulike armastus- ja peresuhete kadumise tõttu.

Deklaratsioonide perekond, deklaratsioonide elu

Homoideoloogia soovib sisulise perekonna, mis tugineb vere- ja hingesidemetele ning sellest tulenevale armastusele ja vastutusele järglaste kasvatamisel, asendada «deklaratsioonide perekonnaga».  Kõigepealt keelduvad nad aru saamast, et mees ja naine ei saa riigi ees abiellu astuda mitte «armastusdeklaratsiooni» tõttu, vaid seetõttu, et tegemist on perekonna loomise aktiga, perekonna, mis on põhiseaduslikult riigi kaitse all. Nad nõuavad perekonna staatust ja abielu kahele mistahes isikule, kes deklareerivad armastust.

Edasi nõuavad nad endale lapsi kui sotsiaalset hüvet juba järgmise deklaratsiooni, «hoolivusdeklaratsiooni» alusel. USA arstid kirjutavad hulgaliselt kokku lugusid, kuidas homod/lesbid on palju hoolivamad lapsevanemad. Ka meie praegune kooseluseadus kavatseb üle minna samasugusele hoolivusdeklaratsioonile lastele vanemate määramisel.

Inimese deklaratsioonid elu alusena ei maksa mitte midagi. Me ei saa sellisele elukorraldusele üle minna, sellist põhimõttelist ja olemuslikku nihet kogu rahva elus toime panna, küsimata rahvalt, kas ta on sellega nõus.

Eesti rahva eluvõimelisuse ja tahte vastaselt töötavad kooseluseaduse eelnõu autorid sotsiaaldemokraadid ja Reformierakonna poliitikud, sealhulgas jurist Rait Maruste. Miks? Miks seda tehakse? Kas Saksamaa ülitäpne, juriidiliselt ja põhiseaduslikult korrektne lahendus ei sobi Eestile? Saksamaal pole perekonda ümber defineeritud, miks Eesti parlamenti sunnitakse seda vaikivalt, rahva ees salaja tegema?

Miks sotsid ei võiks riigikogu valimiste kampaaniasse võtta lubadust homoperekond seadustada ja lasta rahval ennast siis valida – oleks aus ja selge. Miks noor peaminister Taavi Rõivas ei saa aru, et tõmbab kogu oma edasisele karjäärile homoperekonnaga tugeva varju, mis jääb teda alatiseks saatma?