Peep Pahv: inimlik mäng

Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv. Foto: Peeter Langovits

Jäähokilahingus juhtub tihti, et väravaesise sagina järel uisutab kohtunik platsilt minema ja peab telefonitsi nõu videokohtunikuga – mäng venib ning pinge langeb. Tennises vaidlustatakse peaaegu iga kahtlast palli ning «kotkasilma» abil palli trajektoori ülevaatamine röövib aega ning pinge kahaneb. Olukordade lahenemise ehedus kannatab.

Jalgpalli üks suuremaid väärtusi seisneb selles, et samal ajal kui teistel spordialadel on mindud kaasa kõiksugu moodsate tehnoloogiate võidujooksuga, püsitakse maailma populaarseimal spordialal armsalt vanamoodsana ning lõpptulemuse selgitamisel jääb oma osa ka inimlikule faktorile.

Mõnikord tekitab see küll ebaõiglust ja rohkeid vaidlusi, kuid käib mängu juurde ja lisab etendusele – mida muud üks jalgpallimatš siis on – ootamatust ja omapärast vürtsi. See on ka üks peamisi põhjusi, miks seda mängu armastatakse.

Lõuna-Aafrika Vabariigis toimuval jalgpalli MMil on kohtunikud teinud mitu jämedat eksimust ning mis siin salata, need on otsustanud ka mängu saatuse. Kuid nii on juhtunud ka aastakümneid tagasi – meenutame kas või Maradona jumala kätt – ning juhtub edaspidigi. Kõik see pole aga põhjus rikkuda mängu ilu ja tekitada iga kaheldava otsuse korral video vaatamiseks seisakuid.

Videokorduste pooldajad räägivad küll vaid väravaolukordade vaatamisest ning neid tekib harva, kuid tegelikult võrdub see kuradile sõrme andmisega. Kõik ju teavad, et seejärel võtab kurat ka käe ning peagi tuleks uurida peaaegu iga suluseisu fikseerimist, sest just sellega võidi röövida võimalik värav.

Seejärel tuleks vaadata väravast vähemalt 30 meeri raadiuses tehtud vigu, kuna karistuslöök võib tuua värava. Siis veel iga kollast ja punast kaarti, kuna eemaldatud mängija oleks võinud lüüa värava. Seda jada võib jätkata lõputult…

Alternatiivina on räägitud lisakohtunikest ning neid ka praktikas proovitud. See näib mõistlikuma ideena – eraldi kohtuniku võib ju panna mõlema värava juurde ning küljejoonel lippavaid abikohtunikkegi võiks olla kahe asemel neli. Eksimused väheneksid, kuid inimlik faktor jääb ning kõiksugu videolintide uurimiseks ei tule mängu peatada.

Loota võiks ka mängijate absoluutsele aususele, ent tegelikult on see lapsik unistus. Seadke end hetkeks näiteks Saksamaa koondise väravavahi Manuel Neuri olukorda, kes nägi, et inglase Frank Lampardi löögist ületas pall korraks väravajoone. Kui paljud teist oleks valmis tunnistama: jah, see oli värav? Ilmselt väga vähesed, sest kaalul on pagana palju. See on aga inimlik, nii nagu on inimlik kohtunike eksimustega vürtsitatud mäng.