FOTO: Urmas Nemvalts

Pealkirjad, mis hüüavad meile midagi Läänemere halvast seisundist, korduvad juba aastakümneid. Läänemere seisund on neis hüüatustes kord muret tekitav, kord hirmutav, kord… Praeguseks võime öelda, et Läänemerd ohustavad tegurid on võrdlemisi hästi teada ning Läänemere kaitseks on juba väga palju tehtud.

Kas meie kodumeri Läänemeri on maailma kõige räpasem? Läänemeres on mitmeid mürkidega reostatud alasid, kuhu juba XIX sajandist alates lasti tööstusjääke. See ei tähenda kaugeltki, et kogu 365 000 ruutkilomeetril laiuv Läänemeri oleks ühtlaselt reostatud. Põhjus, miks kunagine vabrikutorudega reostamine on Läänemeres suurem probleem kui ookeanide kaldal, on üpris lihtne: Läänemeri on suhteliselt madal ja vesi vahetub siin väga aeglaselt. Ookeanide kallastel reostuskolded «lahjenevad», aga meil jäävad pikaks ajaks püsima. Lisaks on Läänemere valgala umbes neli korda suurem mere enda pindalast ning valgalal elab umbes 85 miljonit inimest – potentsiaalne reostuskoormus on väga suur.

Selle eripära mõistmine viis juba neli kümnendit tagasi (1974) esimese Helsingi konventsiooni sõlmimiseni toona seitsme Läänemere-äärse riigi vahel (nüüd on osalisi üheksa). Eesmärk oli maismaalt lähtuva reostuse piiramine ning selles on oldud edukad. Võib liialdamata öelda, et Läänemere kaitseks loodud lepingud ja tegevused on eeskujuks kogu maailma merekaitsele. Praeguseks on kõik Läänemere-äärsed riigid peale Venemaa Euroopa Liidu liikmed ning mõju avaldavad nii ELi veekaitse reeglid kui ulatuslikud investeeringud reovete puhastusse.

Üldistades võib öelda, et lihtsad asjad on Läänemere kaitseks juba ära tehtud. Need ei kõrvalda küll varasema umbkaudu sajandi jooksul merre lastud reostuse pikaajalisi mõjusid, kuid vähemalt ei riku me oma kodumerd enam sama intensiivselt kui varem.

Peaasjalikult põllumajanduse tõttu satub maalt merre endiselt ülemäära palju toitaineid – sellest on tänane lehelugu. Mõju pole ühene. See paneb taimestiku vohama ning mitmesugustel mereelukatel on toitu rohkem. Üksiti muudab see aga vee läbipaistmatu(ma)ks ja (lihtsustatult) seetõttu sureb elu sügavamates kihtides välja.

Eutrofeerumise vähendamine pole aga paraku niisama lihtne kui reostavate vabrikutorude kinni panemine või asulatesse puhastusseadmete ehitamine. Isegi põldude kunstliku väetamise vähendamine pole imerohi, sest ka väetamata lagedalt põllumaalt kandub vette rohkem toitaineid kui näiteks metsast. Põllumajandusliku maastiku muutmine merekaitse huve silmas pidades oleks ülimalt keerukas ja ka kallis ettevõtmine.