Peeter Raudsik: Egiptuse samm tagasi

Peeter Raudsik
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Raudsik
Peeter Raudsik Foto: Erakogu

Egiptuse uueks presidendiks saab endine armeejuht Abd El-Fattah El-Sisi. Polegi nii oluline, kas valimiste ametlikuks lõpptulemuseks saab olema 95 või 96 protsenti – El-Sisi vannutatakse ametisse kindlasti.

El-Sisi kerkis Egiptuse avaliku elu keskpunkti pärast möödunud aasta 3. juuli riigipööret, mil ta juhtis Egiptuse esimese demokraatlikult valitud presidendi, Moslemi Vennaskonda kuuluva Muhammad Mursi kukutamist. Kõigest mõni päev pärast 3. juulit olid Kairo tänavatele tekkinud päikeseprille kandva kindral El-Sisi plakatid.

Vennaskonna suutmatus teisi poliitilisi jõude kaasata ning end pärast aastakümnete pikkust põlu all olekut rehabiliteerida, segatuna liiga suure annuse islamismiga, isoleeris neid ühiskonnas aegamööda aina enam. Miljonid inimesed tulid juulis tänavale ning nõudsid Mursi tagasiastumist. El-Sisi nägi võimalust ning sooritas elegantselt võimuvahetuse, justkui hoides ära kodusõja ja samal ajal täites rahva tahet.

Moslemi Vennaskond ei ole senini uut võimu tunnistanud. Võimu kindlustamiseks asus El-Sisi organiseerunud toetajaskonnaga Moslemi Vennaskonda loomulikult elimineerima. Võimuvahetusele järgnenud ebastabiilsuses süüdistatigi vennaskonda ning El-Sisi roll rahutoojana sai veelgi kesksemaks. Turvalisuse tagamine oli ka presidendivalimiste põhisõnum.

Kõva käe poliitika ja demokraatia kokkusobitamine on keeruline ning tegelikult ei tundu, et El-Sisi sellest ka väga huvitatud oleks. Poliitiline kaasamine on pärast sadade aktivistide arreteerimist ja Moslemi Vennaskonna (Egiptuse suurima poliitilise organisatsiooni) laialisaatmist saanud ilmselgelt teisejärguliseks. Seetõttu ennustatakse suvistel parlamendivalimistel edu Mubaraki-aegsele kaadrile, keda toetavad jätkuvalt riigi äri- ja poliitiline eliit ning kes on aastaid oodanud tagasituleku võimalust.

El-Sisi ei tegutse kindlasti puhtas mubarakilikus joones ning arvatavasti laseb tegutseda ka mõõdukal opositsioonil, kuid sed­a ainul­t väljanäitamiseks vajalikul määral. Mubaraki-aegse poliitilise aparatuuri naasmine paneb siiski riigi arengumootori taas aeglasemalt käima.

Muidu küll revolutsioonilembesed egiptlased lasevad poliitilisel elul sel korral tarduda, kuigi väiksemaid väljaastumisi El-Sisigi vastu kindlasti tuleb. Sõjavägi on Egiptuse ühiskonnas see punane joon, millest üle ei astuta. El-Sisi on Egiptuse avalikkusele Moslemi Vennaskonna näidispoomisega mõista andnud, et tõsiste oponentidega läbirääkimisi pidama ei hakata.

Egiptus on sisenemas järjekordsesse kummi- ja tinakuulidega tagatud stabiilsusse. Kuid ei maksa arvata, et kiirenenud ja araabia kevade järgses maailmas antakse El-Sisile valitseda aastakümneid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles