Swedbanki Eesti esinduse peadirektor Priit Perens ütleb tänases lehes välja esmapilgul ehmatava tõe. Enamik nende panga kontoreid – need, mis asuvad väljaspool Tallinna ja Tartut – töötavad kahjumiga. Väikesi kohalikke kontoreid pidada ei ole kasumlik, vaid viib pangal raha välja. Samas lubab peadirektor hoida kahjumlikke kontoreid siiski lahti niikaua, kui inimesed nendes käivad.
Kuskohast aga läheb see miinimumpiir, mil pank oma silti veel asulas üleval hoiab, pole teada. Pank võib ära kolida ka pisemate sammudega. Viimati tekitas laineid Haapsalu juhtum, kus Swedbanki kontor küll edasi tegutseb, kuid nädala pärast ei võeta seal enam üle leti sularaha vastu ning seega ei saa enam ka valuutat vahetada. Selleks tuleb minna konkurendi juurde või sõita mujale. Sularahaga saab Haapsalus toimetada Swedbanki automaatide abil.
Kui järele mõelda, siis midagi väga erakorralist panga sellises töökorralduse muudatuses ei ole. Nagunii võtab tüüpiline klient raha kontolt välja sularahaautomaadist, mitte ei lähe seda üle leti küsima. Küsimus – kui mitte arvestada puhtalt suhtlemise möödalaske, mille eest Swedbank on juba ette ja taha vabandust palunud – on selles, et iga väikelinn või asustatud koht Eestis väljaspool Tallinna-Tartut on oma staatuse asjus üpris tundlik. Täiemõõduline pangakontor on üks korraliku elupaiga sümbol.
Kui panka tasapisi kokku tõmbama hakatakse, tekib elanikel ohutunne. Mis järgmiseks? Kas apteek ja kool hakkavad ka peagi ära kolima? Vaadates Eesti siserännet ja riigi üldist rändesaldot, pole nende küsimuste esitamine õhust võetud. Niisugused märgid teevad ettevaatlikuks ka omavalitsusjuhid, kes tunnevad ninaga, et peaks kuidagi üritama oma linna või valla eest seista. Võib-olla, kui asi avalikkuse ees üles kergitada, jäetakse pank mõneks ajaks alles? Võib meenutada kasvõi seda tormi veeklaasis, mille tekitas mõne aja eest Virtsu sularahaautomaadi küsimus.
Elu ei tee lihtsamaks see, et üle maailma pärinevad pangaasutused oma senisel kujul interneti-eelsest ajastust. Konservatiivset finantsteenuste maailma tiritakse praegu üsna vastu tahtmist 21. sajandisse – sinna, kus märksõnadeks virtuaalraha (Bitcoin jt), kasutajatevahelised tehingud (Transferwise, IsePankur jt). On üpris tõenäoline, et järgmine põlvkond meenutab kivist ehitatud pangakontorit millegi sellisena, nagu meie siin kolhoosi masina-traktorijaama. Võib-olla on kohalik internetipanganduse võidukäik siin meile mõnevõrra hingetõmbeaega jätnud, kuid eelseisvad muutused on kindlasti hoopis suuremad kui sularahakäitluse kadumine mõnest kohalikust pangakontorist.
Esialgu aga jääb siiski üle loota Eesti suurpankade sotsiaalsele vastutustundele, et iga väiksema paiga punasesse jäämine bilansis ei tähendaks kohe kaardil üht järjekordset pangakontori või isegi sularahaautomaadita kohanime.