Beevor: alati on kahju, kui ajaloofakte väänatakse

Antony Beevor Foto: Liis Treimann

Briti kirjanikul Antony Beevoril on käsil uus köide, 1944. aasta rünnakust Ardennides, mis autori sõnul jääb ilmselt tema viimaseks teoseks Teisest maailmasõjast.

Kui Venemaal Teise maailmasõja ajaloo kohta valefaktide esitamine kriminaalseks muutub, kas see tähendab, et sõjast kirjutades tuleb edaspidi rakendada enesetsensuuri?

Tegelikult on Venemaal juba 2000. aastast peale suur osa arhiive kas suletud või väga tugeva järelevalve all. Mul oli õnne, kuna sel ajal, kui tegin uurimistööd oma raamatute jaoks Stalingradist ja Berliini lahingust, olid isegi sõjaväearhiivid veel lahti. Nüüd see enam nii ei ole.

Ükski valitsus ei peaks tegema katset sekkuda ja ajalootõlgendamist juhtima. Ma olen ka holokausti eitamist keelavate seaduste vastu Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias ja mujal. Palju paremini saab neid küsimusi lahendada debatiga ajaloolaste seas. Valitsuse seaduste kehtestamine selle kohta, kuidas ajalugu peab kirjutama, on väär. See näitab, et asjassepuutuv valitsus asub kaitseseisundis ning tal nii-öelda pole kindlust omaenda positsiooni suhtes.

Te ei olnud ju tegelikult Venemaa seisukohalt kuigi vastuoluline autor enne seda, kui kirjutasite raamatu «Berliin 1945».

Stalingradi raamatuga nad olid ilmselt rahul, kuid siis ilmus «Berliin». Ma mõtlen, et see, mis neid tõenäoliselt kõige rohkem ärritas, oli tõik, et materjal pärines nende oma arhiividest.

Kõige tundlikum teema teie Berliini raamatus oli ilmselt saksa naiste massivägistamine Nõukogude sõdurite poolt. Mida teie kriitikuil põhiliselt öelda on – et seda ei toimunudki, või et sakslased tegid venelannadega sedasama?

Teatud piires sakslased loomulikult tegid sedasama. Tegelikult oli palju kohutavaid juhtumeid, kus Wehrmacht võttis kinni vene naisi ja sundis neid sõjaväebordellidesse. Kuid sellele ei ole minu raamatu kriitikud kunagi viidanud. Nad üritasid lihtsalt väita, et ma olen kasutanud Goebbelsi propagandat. Näiteks professor Oleg Ržeševski (akadeemik, Venemaa Teise maailmasõja ajaloo assotsiatsiooni president – toim) süüdistas mind Goebbelsi propagandas, ehkki oli avaldanud toetust minu Stalingradi raamatule.

Ma kardan, et siin on tegemist lihtsalt eitamisega. Arvasin, et võib-olla ei olda minu kirjapandu üle väga õnnelikud, kuid vastukaja ägedus oli üllatav. Mõtlen, et probleem on seal – ning võib-olla oleksin pidanud seda ette nägema –, et Venemaa jaoks, kus inimesed on alates 1917. kuni 1989. aastani välja pidanud üle elama palju kannatusi, oli ainus selline hetk, mille üle tõesti iga venelane võis uhkust tunda, just sõja lõpp ja fašistliku koletise üle saavutatud võit. Ükskõik milline katse seda ideaali, või kui soovite, müüti õõnestada – näiteks kui kõnelda Nõukogude armee käitumisest saksa naistega – pidigi kaasa tooma suurt viha. Muidugi mitte kõigi venelaste seas. On ka noorema põlve vene ajaloolasi, kes teavad väga hästi, mis seal juhtus, ning on selles asjas täiesti ausad. Kuid ametlike ringkondade poolt pidi see vältimatult kaasa tooma tugeva reaktsiooni.

Alati on kahju sellest, kui ajaloofakte väänatakse. Vene Föderatsiooni riigiarhiivis (GARF) ja teistes arhiivides säilitatavate toimikute põhjal, mis tol ajal olid ligipääsetavad, on täiesti selge, kui levinud oli see kõik Ida-Preisimaal, Sileesias jne. Arvan, et saksa ajaloolaste esialgsed hinnangud, et sel viisil võis kannatada umbes kaks miljonit saksa naist, ei pruukinud olla ülepakutud. Kui võtta NKVD üksuste poolt Beriale Ida-Preisimaalt jne esitatud ettekanded, mida näidati ka Stalinile, siis on näha, et selliste kuritegude all kannatas lõviosa saksa naistest. Selles mõttes on naeruväärne püüda toimunut eitada.

Lisaks saksa allikatele on olemas ka teisi vene allikaid: nõukogude ajakirjanike kirjeldused, kes olid Punaarmee juures, ning sellest on kirjutanud ka Punaarmees olnud naised. Pole võimalik väita, et see kõik on väljamõeldis. Ma ei tea, kui kaua võtab Venemaal aeg­a, et saada piisavalt enesekindlaks, seismaks vastamisi omaenese minevikuga.

Mõne päeva pärast tähistatakse Prantsusmaal pidulikult Normandia dessandi (D-Day) 70. aastapäeva. Mis te arvate sellest, et ka Vladimir Putin on kohale kutsutud?

Ta on ühe sõjas osalenud riigi juht. Saksamaa kantsler Merkel on samuti seal, võib-olla on seal võimalik ka omavahelisi vestlusi pidada. Ma arvan, et ajaloosündmusi pole mõtet politiseerida näiteks seeläbi, et takistada Putinit osalemast. See oleks väär.

Ilmselt on seda teilt palju küsitud, aga kas Saksamaal oli mingi võimalus Teist maailmasõda võita? Neil olid ju käes kogu Mandri-Euroopa ressursid.

Oli ainult üks hetk, mil Saksamaa oleks tõepoolest saanud sõja võita, ning see oli õigupoolest juuni lõpus 1940. Kui Churchill ei oleks siis olnud otsustavalt valmis võitlust jätkama ning kui välisminister Halifax oleks jäänud peale kabinetiväitlustes, et tuleks mingil kujul alustada kõnelusi rahulepingu üle. Niipea, kui Hitleril Suurbritannia sõjast välja lükkamine ebaõnnestus, seisis ta oma Nõukogude Liitu ründamise kava juures silmitsi sõjaga kahel rindel korraga, mille eest olid hoiatanud nii Bismarck kui ka paljud teised.

Hitleril olid selle kohta paradoksaalsed argumendid: ta õigustas Nõukogude Liidu ründamist oma kindralitele sellega, et selle tulemusel õnnestub Suurbritannia sõjast välja lüüa. Ta ütles, et kui me võidame Nõukogude Liitu, siis annavad britid alla. See oli omapärane loogika, kui mõelda selle peale, et Nõukogude Liit oli tema põhiline eesmärk.

Kui vaadata teisi sõja momente, siis paljud ütleksid, et alates detsembrist 1941, kui Wehrmacht Moskva all peatati, ning eelkõige kui USA sõtta astus – kui Saksamaa talle sõja kuulutas –, ei olnud Saksamaal enam geopoliitiliselt võimalik sõda võita. 1942. aasta oli küll liitlaste jaoks peaaegu lõpuni kohutav aasta, kuid Wehrmacht jõudis sellega välja punkti, kus ta kaotas initsiatiivi ega suutnud enam edasi liikuda. Koos Stalingradiga tuli psühholoogiline pöördepunkt, kus sai selgeks, et Saksamaa jääb alla.

Olete kirjutanud maailmasõja suurtest sündmustest, kuid mitte peategelastest. Kindlasti on teil piisavalt materjali, et avaldada näiteks tellisemõõtu teos Hitlerist, mis tõenäolisel ka müüks edukalt.

Temast on olemas palju köiteid, näiteks Ian Kershaw’ raamat on suurepärane. Mina tingimata sellega tegeleda ei tahaks. Olen avaldanud vaid ühe biograafia – Olga Tšehhovast, kes oli Anton Tšehhovi lähisugulane. See oli huvitav lugu ja ma vajasin vaheldust suurtest lahingutest kirjutamisele. Kuid mul pole kunagi olnud kiusatust kirjutada suurt biograafiat või midagi sellist Churchillist, Hitlerist või Rooseveltist. Olen pigem üritanud ühendada «ülaltpoolt» ajalugu «altpoolt» ajalooga ning vaadata Hitleri või Stalini otsuste mõju tavainimestele, kelle elu kisti kaasa sellesse keeristormi.

Hulk uue põlvkonna lähiajalookirjanikke tegeleb Afganistani või Iraagi sõjaga, ilmselt on peagi juba ilmumas raamatud Ukraina konfliktist jne. Kuivõrd te selliseid asju jälgite?

Jälgin küll, ent ma ei kirjutaks ise iialgi Iraagi sõja ajalugu või muud sellist, väga lihtsal põhjusel. Vanasti olid kõik dokumendid paberil, need saadeti arhiivi ning siis, võib-olla 30 aasta pärast muutusid need ajaloolastele kättesaadavaks. Tänapäeval on ajakirjanike poolt nii tugev surve kirjutada ajalugu otsekohe, et poliitikutel ja kindralitel on suur kiusatus esitada n-ö puhastatud versioon sündmustest ja tsenseerida dokumente enne, kui need kuhugi jõuavad. Paljud dokumendid ei lähegi arhiivi, suur hulk materjali on elektrooniline ja seda on nii lihtne kustutada. Ma ei tea, kuidas tulevased ajaloolased tegelikult üldse saavad midagi uurida ja kirjutada nii, nagu mina olen seda teinud Teise maailmasõja kohta.

Antony Beevor (67)

Maailma tuntumaid ajalookirjanikke, põhiliselt avaldanud teoseid Teise maailmasõja kohta.

•    «Stalingrad», 1998, eesti keeles 2002

•    «Berliin 1945», 2002, eesti keeles 2003

•    «D-päev», 2009, eesti keeles, 2010

•    «Teine maailmasõda», 2012, eesti keeles 2012