Aigi Kivioja ja Margit Sarv: kuhu hääbub rahulolematus?

Margit Sarv Foto: Õiguskantsleri kantselei

Lasteaedade õppe- ja kas­va­tus­tegevus on riigi järelevalve all, aga oma panuse tõhusamasse kontrolli saavad anda ka lapse­vanemad, kirju­tavad õigus­kantsleri nõunikud Aigi Kivioja ja Margit Sarv.

Internetis ja erinevates meediakanalites on küllaga vanemate toodud näiteid väidetavate rikkumiste kohta lasteaedades. Viimastel aastatel on ka õigus­kantsler saanud seoses lasteaedadega mitu pöördumist. Üldteada probleemiks on lasteaiakohtade nappus. Vähem on ehk juttu olnud muudest muredest: lasteaedades on puudus õppevahenditest ja mänguasjadest, vanemad peavad oma raha eest remonti tegema, rühmades on lubatust rohkem lapsi. Et kõik lasteaiapidajad ennast puudutatuna ei tunneks, märgime, et need probleemid ei esine kõikides omavalitsustes.

Üllatuslikult kostab seesugune rahulolematus aga üliharva haridus- ja teadusministeeriumi kõrvu, keda koolieelse lasteasutuse seadus kohustab valvama, et laste­aedade õppe- ja kasvatustegevus vastaks nõuetele. Kaebusi on napilt: eelmisel õppeaastal laekus vaid 13 lasteaedade tegevust puudutanud kaebust (neist ministeeriumile seitse, Harju maavalitsusele viis, Rapla maavalitsusele üks ja teistele maavalitsustele mitte ühtegi). Rõhutame, et siia hulka ei ole arvestatud kaebusi, mis puudutasid tervisekaitse- või ohutusnõudeid, mille täitmist kontrollivad vastavalt terviseamet ja päästeamet.

Kaebuste nappusel võib olla mitu põhjust. Näiteks et tegelikult probleeme polegi. Pigem on aga selle mõistatuse vastused peidus mujal.

Ühest küljest on küsimus selles, kuidas ministeerium laekuvaid signaale käsitleb ja kuidas neile reageerib. Õiguskantsler saatis hiljuti haridus- ja teadusministrile märgukirja, leides, et järelevalvet lasteaedades saaks teha senisest tõhusamalt. Põhiseaduse järgi on hariduse (ka alushariduse) andmine riigi järelevalve all, mistõttu peab riik olema kursis lasteaedades toimuvaga ja sekkuma rikkumiste ärahoidmisse või lahendamisse.

Teisest küljest on ka lapsevanematel oma võimalused seadusnõuete täitmise kontrolli panustada. Siinses artiklis julgustamegi neid kasutama.

Kui lasteaiakoha saamiseks on vanemad asunud aktiivselt oma õiguste eest seisma, vajadusel ka kohtu kaudu, siis teiste lasteaedadega seotud probleemide lahendamisel see nii ei ole. Üksikisikul võib olla keeruline oma õigusi kohtus kaitsta selliste nõuete rikkumise korral, mis on seaduses reguleeritud abstraktsemalt ja võivad praktikas eeldada ekspertteadmisi (nt kas õppevahendeid on piisavalt).

Ent ka selliste murede lahendamisel pole vanemad jäetud ilma võimalusest oma laste õigusi kaitsta, seda nii riikliku järelevalve kui ka sisehindamise kaudu.

Üks variant on esitada haridus- ja teadusministeeriumile kaebus asjade tegeliku seisu kohta lasteaias. Nn üksikküsimuses järelevalve alustamise otsustab ministeerium, kas vanema kaebuse alusel konkreetse lasteaia suhtes või omal initsiatiivil muul viisil saadud info põhjal.

Oluline on teada, et kaebaja ei saa igal juhul nõuda järelevalve tegemist, kuid ministeerium peab järelevalvevajadust seaduse järgi kaaluma. Isegi kui ministeerium avalduse alusel menetlust ei alusta, talletab ministeerium avalduses toodud info ning võib korduvate ja püsivate probleemide korral kõnealust lasteaeda omal algatusel kontrollida.

Teine võimalus lasteaia tegevusega seotud probleemidest teada anda avaneb nn temaatilise järelevalve raames. Ministeerium valib igal aastal välja teemad, mis kontrollimist vajavad, ja lasteaiad, mida kavatsetakse kontrollida. Info selle kohta, mida kontrollitakse ja millistes lasteaedades, on avalik ja vanematele kättesaadav.

Üks osa järelevalvest on vestlused hoolekogu liikmete ja lapsevanematega ning osalemine nende koosolekutel. Tasub tähele panna sedagi, et temaatilise järelevalve käigus ei pea järelevalvaja piirduma vaid sel aastal teemaks olevate küsimustega. Kui ilmneb, et lasteaed ei täida mõnd muud seadusnõuet, siis kajastatakse ka see järelevalve õiendis ja vajadusel tehakse ettekirjutus või ettepanek.

Riigi järelevalveasutuste probleemidest teavitamise võimaluse kõrval juhiksime tähelepanu veel ühele väljundile, mida vanemad saaksid lasteaia probleemide lahendamisel aktiivsemalt kasutada. Nimelt peab iga lasteaed korraldama sisehindamist, mille eesmärk on toetada laste arengut ning tuua esile asutuse tugevused ja muutmist vajavad valdkonnad. Sisehindamine peaks muu hulgas julgustama lapsevanemaid ja teisi huvigruppe õigusaktide nõuete täitmise eest seisma.

On kujunenud heaks tavaks, et lasteaiad uurivad süstemaatiliselt kõigi vanemate arvamust asutuses toimuva kohta küsitluste abil. Meie hinnangul tasuks oma seisukohti küsitlustes alati esitada, muidu ei saa nendega ka keegi arvestada.

Loodame, et meie kirjatükk ei kõla üleskutsena hakata lasteaedade peale massiliselt kaebusi esitama. Rõhutame aga siiski, et kui on tõesti probleeme, on nende lahendamiseks loodud süsteemid ning neid võib julgelt kasutada.