Jaak Jõerüüdi aegluup ja kajalood

Foto: Erakogu

Esimene kord, kui uus ärkamisaeg eesti kirjanduses «tegelaseks» sai, oli 1991. aasta Loomingu veebruarinumbris ilmunud Tiia Toometi autobiograafiline novell «Isamaa suvi» (taastrükk samanimelises jutukogus 1997). Novelli ilmumisajal ei teatud veel, et oma riigi kättevõitmiseni jääb vaid pool aastat. Valmis oldi pikemaks teeks.

Laulva revolutsiooni algust tähistav, 1988. aasta 17. juuni lauluväljaku meeleavaldus ning sellele järgnev «hullumeelselt kuum suvi» avaneb kirjaniku isa hääbumise ja surma taustal. Surma absoluutne üksindus ja äkki plahvatanud kõiki ühendav meie-tunne võimenduvad vastastikku. Sellest vastandumisest tõuseb lootus ning vallandub meeletu elujanu. «Ma muudkui hingasin ja hingasin ega saanudki enam pidama,» tunnistab autor novelli lõpus.

Samasugust, peaaegu et hümnilikku paatost kannab endas ka Jaak Jõerüüdi romaani «Raisakullid» (I osa 1982, II osa 1985, 2. trükk 2013) järje autoritekst ning «ajaloolisest ööst, mis oli argipäevast lahutatud betooni ja graniidiga» (s.o öö, mil Eesti Vabariigi ülemnõukogu, sh Jaak Jõerüüt selle liikmena, taastas Eesti Vabariigi iseseisvuse) ilmunud kõhn naeratav poiss – muuseas, poiss, kes ütleb ise oma nime, Jaan, kuid jääb autoritekstis nimetu ja ennustamatu tuleviku sümboliks –, kellest saab aga «vabaks võidetud eluruumi» tegelik valitseja.

See ilmumine romaani lõpus on poisile neljas kord. Esimest korda näeme teda hotelli külastajatelt, väliseestlastelt Lindalt ja Jaanilt küsimas administratsiooni nimel, kuidas maitseb hommikusöök, lootuses, et see maitseb. Siis tundub see väliseestlastele nagu mingi silmamoondus.

Poisi teine ilmumine leiab aset romaani III osa lõpus, 24. veebruaril 1989, päikesetõusul sinimustvalge heiskamisel Pika Hermanni torni. Kuid nüüd pole tegemist enam «varaküpset konferansjeed» meenutava tegelasega, vaid poisiga, kelle «näol särav, lausa kiirgav päikeseline naeratus, mis siitsamast, okupeeritud maa väikelinna tänavalt valgustas kogu maailma».

Kolmandal korral seisab noor Jaan Balti ketis, taas peaaegu märkamatuna, aga ometi nagu tulevikuembrüo, kelle ilmutuslikkust märgatakse alles siis, kui ollakse selle vastuvõtuks valmis.

Jõerüüdi romaani lisandunud osad «Haiguste ravi» ja «Eluruum» hõlmavad Eesti lähiajalugu 1. oktoobrist 1988 20. augustini 1991. Autoritekst ilmneb kõigepealt peatükkide ajaloofilosoofilistes sissejuhatustes ja lõpetustes, sellessamas kujundis, millega kunagi pealistas oma teise romaani Viivi Luik – «ajaloo ilu».

Lugegem näiteks III osa 14. peatüki algust: «Salalik relv ründas inimesi nagu elusolevus, kel ees Veneetsia karnevalimask – üks näopool valge, teine must. Mõned inimesed ei paistnud enam toituvat muust kui ideedest, nendel ei olnud tarvis ei liha ega kartuleid, ei kala ega leiba. Nad paistsid ka joobuvat oma ideedest, nendel ei olnud vaja enam veini ega viina. [---] Kogu rahvas paistis sellega eksperimenteerivat, aga eriti hästi tuli see välja uutel liidritel, kelle juhtimisel järgnes samm sammule, koosolek koosolekule, üleskutse üleskutsele, nagu piisaks elamiseks sellest ja ainult sellest. Mõned inimesed ei paistnud enam elavatki mujal kui koosolekutel ja televisiooni- või raadiostuudiotes.»

Kirjaniku seesuguste suurte pintslitõmmete kõrval, millega ta aja ja inimeste kulgemisi lugeja silme ette manab, võib ta aga sekkuda ka mõne iroonilise, kuid siiski mõista püüdva repliigiga (kas või sealsamas, lipu heiskamise vastu protestijaid iseloomustades: «Nii kõnelesid kodused Zarathustrad. Ja neil oli omamoodi õigus.»).

Ent peamine pole olnud autorile siiski kirjutada veerand sajandit tagasi toimunust uut «Nimed marmortahvlil», vaid inimestest ajapöörises, nende mõtteilmas ja hoiakutes toimuvast, eestlastest valikusituatsioonides, mis ju, olgem ausad, olid paljuski eksistentsiaalsed, «olla või mitte» tüüpi valikud. See, et Jõerüüt keskendub inimestes toimuvale, teeb ta romaanist korraga nii aegluubi kui ka kajaloodi.

Sündmustik algab 1. oktoobri õhtul, Rahvarinde asutamiskongressi puhuks korraldatud inimketiga «Eestimaa on meie kätes» ümber Toompea. Filmikaadrid ketist on saanud peaaegu kanooniliseks näitematerjaliks. Kuid mitte kett ise, vaid ketis olijad või selle jälgijad tõusevad fookusesse. Ja nii ka edaspidi. Iga ajalooks saanud hetk peatatakse ühes või teises tegelases, imbutakse tema füüsisesse ja mentaalsusse. See, mis ajaloos voogab massidena ja tormab ühest olekust teise, peatub inimeses küsimustena «mis toimub», «mis saab minu senisest elust», «kelle või mille poolt või vastu mina olen».

Nõnda kujunebki lugejas mulje, et kõik romaanis toimuv jõuab temani aegluubis. Kirjanik, kes ühtlasi on olnud üks selle suure ajaloohetke osalistest, valgustab sedasama SUURT HETKE seestpoolt, mis oli kaugel voolujoonelisusest.

Tõesti, Jõerüüdi romaan avaneb nagu mingi fraktaaljoon, mille pikkust pole võimalik mõõta. Joon, mis ühendab NEMAD ja MEIE. Autor uuribki seda, kuidas suured mustrid peegelduvad «ajaloo-osakeste» tasandil. Kajalood, millel autor laseb vajuda tegelase siseilma sügavustesse, et mõõta seal toimuvate liikumiste helijälge, määrab ära teose kuuluvuse sotsiaal­psühholoogilise romaani valda.

Saatesõnas ütleb Jõerüüt, et osalt jätkab ta romaani varasematest osadest pärit arhetüüpsete tegelastega, kellest kesksemad on nõukogude eluga täielikult kohanenud, end «tulevikuinimeseks» pidav Max Savi ja läbinisti vaimuinimene Paul Annist. Nüüd ongi võimalik näha, kuidas Savi «tulevik», mis talle haisupahvakana terendab, lendab lõpuks õhku koos ta endaga, ja kuidas juba loobumiste teele asunud Annistist saab vabaduse müüriladuja.

Aga nende kõrval tõuseb Eesti südametunnistuse monumentaalseks esindajaks ratastooli aheldatud, pealtnäha pehme, härrasmeheliku käitumisviisi, sõbraliku naeratuse, kuid paindumatu vaimuga Karl Tallo, kelle dokumentaalset sarnasust Enn Soosaarega on autor lausa rõhutanud. Talle sekundeerib ajakirjanik Vanda Kütt, kes Karliga suheldes püüab dešifreerida «ajaloo tiibade kohinat» ning tajub, kuidas ta ise ongi nüüd selle ajaloo sees.

Värvikad ja kogu üleminekuaja virvarri juurde kuuluvad tegelased on väliseestlased Jaan ja Linda, kihutuskõneleja Vilomar Kask ning oma «teistsugususes» ärkavad noored Eva-Maria ja Anton. Kuigi nendeski võime leida arhetüüpseid jooni, ei mõju ükski kujutatavatest skeemina, vaid on lihast ja luust inimesed meie kõrvalt.

Jõerüüdi oskus tegelaste naha vahele pugeda, nendesse sisse elada äratab imetlust. Niisama imetletav on ka tema kohati maagilisi vormeleid meenutavad järelepiteetide ning ümberütlemiste read. Jõerüüdi kumulatsioonid, parallelismid ja poeetilised paisutused (ärgem unustagem, et tegemist on ka luuletajaga!), mis teenivad kirjeldatava olukorra võimendust või kujutatava objekti avamist kõigis nüanssides, pidurdavad mõistagi jutustamise hoogu. Aga kui eesmärgiks ongi aegluup ja kajalood, siis ärgu oodatagu action’it.

Võib veel paljudel lehekülgedel analüüsida Jõerüüdi kujundikasutust, sümbolitähendusega ütlemisi ja vihjeid, seda, kuidas Eestis toimuv avaneb teiste tekstide (Czeslaw Miłoszi, Enn Soosaare ja Lion Feuchtwangeri kirjutatu) taustal, ent peamine on niigi selge: meie ees on Eesti lähiajaloo SUURE HETKE kirjanduslik jälg.

Olen juba kord («101 eesti kirjandusteost») esile tõstnud Jaak Jõerüüdi «Raisakulle» kui nõukogude režiimi lõpukümnendite jahetäpset fikseeringut. Kolmkümmend aastat hiljem ilmunud romaani III ja IV osas üllatab aga autor lugejat intellektuaalsuse, äärmiselt liikuva vaatepunkti, jõulise poeetilisuse ja komponisti osavusega – kõik ühes sulamis. Pole kahtlust – «Raisakullid» on Jõerüüdi suurromaan.

P. S. Ei saa rõhutamata jätta kujunduse (Mari Kaljuste) samavaimulisust romaaniga: rebitud tükiga pilt rahvast lauluväljakul. See tükk, rebend on võetav puurina, mida inimene võib tunda oma rinnal; puurina, kust mustad linnud on välja lennanud, nii et ta on nüüd vaba ja tal on kerge. Aga selles kerguses võib ilmneda, et ta tahab tagasi oma hingeheitlusi ja tuuletallamisi, viha, muret ja patte. Ta tahab tagasi oma raisakulle (vt romaani motot Saul Bellow’ «Herzogist»).

Raamat

Jaak Jõerüüt

«Raisakullid. III ja IV osa»

Eesti Keele Sihtasutus 2014

311 lk