Süütuse muuseum valgustab teed inimlikkusele

Foto: innocence foundation / refik anadol

«Mu viimased sõnad selles raamatus on need, Orhan bei, palun ärge unustage neid,» ütleb Orhan Pamuki romaani «Süütuse muuseum» («Masumiyet Müzesi») peategelane, kangelane ja antikangelane Kemal. «Las igaüks saab teada, et ma olen elanud väga õnnelikku elu.»

Lõpulause, mis eelnenud 530 leheküljel lahtirullunud traagika krooniks on täpselt paras – Kemali elu, mille põhjal Pamuk oma romaani alates 2001. aastast visandas ja kirja pani, on ühtpidi mõistetamatult kirglik, teistpidi ei juhtu selles peaaegu mitte midagi. Peale ühe naise, Füsuni, jahtimise, kellesse Kemal 27. aprillil 1975 armus, kelle oma seisusest naisega abielludes hülgas ning kelle armastust ta järgnevad aastad tagasi võita püüdis. Püüdis ka pärast naise traagilist surma oma elu lõpuni, kui ta 2007. aasta aprillis, Füsuni 50. sünniaastapäeval Milanos allakäinud, korratut ja meeleheitel kohalikku Bagatti Valsecchi muuseumi oli külastanud ning seejärel hotellitoas infarkti sai ja suri.

Raamat «Süütuse muuseum» ilmus türgi keeles 2008. aastal, kui Pamuk oli kahe aasta eest saanud Nobeli preemia. See pole harukordne mitte seetõttu, et on nobelisti kirjutatud. See on kohati harukordselt igav ja kohati tüütu raamat inimlikkusest ning sellest, mis saab, kui selle hülgad.

Raamat on nii võimas, et paralleelselt sellega valmis Pamukil Kemali ideid järgides Istanbulis muuseum. Süütuse muuseum, mis säilitab kõike seda, mis Kemali – ja ka Orhani – tema eluajal, alates 1950. aastatest kuni Kemali surmani ümbritses. Asjad, asjad, asjad – kuid raamatu raamistuses hoopis jõulisemalt mällu sööbivad ja oma külastajaid kujundavad.

Äsja pälvis Pamuk oma muuseumi eest Euroopa aasta muuseumi tiitli. See tiitel justkui võimendab seda, mida Pamuk, ostes maja, milles Kemal elas, seda nii Kemali kui ta enda poolt lisatud asjadega täites ütelda tahtis.

Muuseum on oluline nagu inimese elu. Ja kõige olulisem on paigamuuseum, muuseum, mis asub seal, kus asjad elasid oma elu, mil neid nende omanik puudutas. Sureb inimene, kaotavad tähenduse asjad: raamatud ja vaasid, pildid seintel ja lühtrid lagedes. Sureb paigamuuseum, viiakse selle varad suuremasse; väitega, et seal säilib paremini ja saab neid paremini eksponeerida, on nii need asjad kui ka nendega seotud inimesed tapetud. Tõsiasi, millega Eesti otsustavad kultuuriametnikud ei suuda kahjuks veel leppida.

Galata tornist Istanbuli nõndanimetatud Euroopa poolel, mäeküljel Süleymaniye mošeest üle Kuldsarve lahe, see ei paista. Näeb vaid laia Istiklali tänavat, millel kihas kunagi 19. sajandil diplomaatia, nüüd aga jorutab vaid üksik vana tramm edasi-tagasi firmapoodide vahel sagiva rahva seas kui kulunud praam Bosporuse lahel. Tornist näeb isegi Galata Mevlana dervišite kalmistut, kus püstistel valgetel hauakividel tipnevad pöörlevate dervišite kivisse raiutud poolkoonusmütsid, elu ja surma sümbolid. Kuid kõrvaltänavat, mis asub Beyoğlu Bosporuse kaldale laskuval mäeküljel, me Galata tornist ei näe.

Me ei näe seda muuseumi ka 2010. aasta Lonely Planeti reisijuhis. Sest Süütuse muuseum avati edasilükkamiste järel 2012. aasta aprillis. Vaid sildike, mis on end peitnud Istiklali ja Yeni Çarşi tänava nurgal potis kasvava elupuu taha, otse türgi sauna vastas, viitab Süütuse muuseumi poole, milleni jõudmiseks tuleb ettevaatlikult mööda tänavat alla laskuda ning varsti vasakule, kitsa Çukurcuma tänava vaikusesse imbuda. Seal, ühe umbtänava nurgal see punane neljakorruseline kivimaja seisab, vastas konutamas veel siiani maha põletamata Istanbuli tüüpiline kolmekorruseline puumaja kassiga katusel. Elusa kassiga, nagu võis olla siis, mil Kemal veel elas ja siin majas oma armastusest Füsunist unistas.

«Olla õnnetu tähendab vihata iseennast ja oma linna,» tõdeb Pamuk korduvalt oma raamatus «Istanbul», mis ilmus inglise keeles 2005. aastal. Sestap otsib autor Istanbulist seda, mis võib inimest õnnelikuks teha. Tegelikult otsib ta seda kõigis oma raamatutes ja tulemus, milleni ta jõuab, ei pruugi meie meelest olla üldse õnnelik.

Pamuk kirjutab «Istanbulis» meestest, kes suutsid tabada Istanbuli hinge. Pamuk on romantiline, ehkki ta ise küllap seda sõna ei salliks. Sest ta rõhutab korduvalt, et otsib oma mälestustes tasakaalu. Nõnda on lood ka «Süütuse muuseumiga».

Pamuk tegeleb oma Istanbuliga seotud raamatutes hoopis kirjeldamatu, sõnulseletamatu igatsusega, ängiga segunenud melanhooliaga, millel on paljukäinud ja -näinud mehe Pamuki veendumuse kohaselt kuju, nägu ja nimi ainult Istanbulis. See on hüzün. Istanbul ei kanna seda kui haigust, mis oleks ravitav, või kui saatusest määratud koormat, mida tuleb taluda, vaid see on valik. Hüzün on pigem kollektiivne kui individuaalne valik. Poeedile on see kui suitsuklaas enda ja reaalsuse vahel.

Pamuk leiab, et siin on midagi ühist inglase Robert Burtoniga, kes 17. sajandil ilmunud «Melanhoolia anatoomias» leidis, et kõik teised naudingud peale melanhoolia on tühjad. Kuid veel kord – Istanbuli hüzün on kollektiivne. Seda on raske lühidalt seletada, Pamuk viib oma raamatutega sellele tundele lähemale.

Orhan Pamuk on pärit keskklassist, isegi selle rikkamast poolest, ja nõnda nägi ta ka oma pere näitel allakäiku rikkusest keskmise manu. Kuid Pamuk on ka 2006. aasta nobelist, kes Türgi-taolisele ääreriigile kohaselt on oma vaadete eest kodumaal ka kiusatud saadud, näiteks siis, kui ta mingitele lääne väljaannetele teatas, et Türgis ei või kaalutledagi, mis juhtus armeenlastega möödunud sajandi algupoolel.

Pamuki meenutuste kaudu «Istanbulis» saame ka sisse piiluda ühe Türgi keskklassi perekonna elusse. Kus naised ei tee peaaegu et midagi peale meeste ootamise või voodis lebamise. Ja kus mehed ei tee peaaegu et midagi peale oma olematute edusammude kiitmise ja kodust äraolemise ettekäänete leidmise. Vahtida päevi läbi akende, see on omamoodi idamaine viis elada Istanbuli elu.

Pamuk kirjeldab «Süütuse muuseumis» kõrgklassist mehe elu, kel oli saatus lootusetult armuda poemüüjatari. Lahutanud sobilikku klassi kuuluvast, talle pealesurutud naisest, otsib Kemal oma Füsuni, kes ta eest peidetakse, kuid viimaks leiab teda elamas kodus Kemali kaugetest sugulastest vaeste vanemate ja «Euroopa filmi» vändata tahtva kihlatuga. Nädal nädala kõrval lõunatab Kemal selles majas, püüdes kaotatud naist tagasi saada, süües ja vahtides telekast Türgi seriaale.

Ta muutub mälestuste ja asjade kleptomaaniks. Igast külastusest pistab ta midagi Füsuni majast tasku – olgu see või sigaretikoni, mida naine suitsetas – ja tassib need asjad kokku kaugemal rikaste linnaosas Taksimi väljaku taga Feriköys asuva maja tuppa, milles nad kahekesi 1975. aastal vaid kaks nädalat teineteist armastasid.

Kemal pärandas oma kollektsiooni, kuhu eelkõige sattusid Füsunile kuulunud esemed, Pamukile, kes seda kogu teadlikult täiendas ning lisas sinna ka romaani kirjutamise eel ja ajal tehtud märkmed, plaanid ja skeemid.

Kemal külastas pärast Füsuni traagilist surma või enesetappu 1984. aastal ennastunustavalt muuseume paljudes maades, eelkõige paigamuuseume, mis on pühendatud kindlatele inimestele ja paikadele – kokku käis ta 5723 muuseumis. Oma elust ja muuseumidest pajatas mees Pamukile oma ärklitoas lihtsal reformpõhjaga voodil lebades, Füsuni lastejalgratas silme ees.

«Muuseumi valvurid ei ole selleks, et asju valvata, vaid selleks, et lasta külastajatel tunda, et nad viibivad pühitsetud kohas nagu mošee,» kinnitas Kemal. «Minu muuseumis ei tohi kunagi viibida üle 50 inimese ja kus külastaja ka ei seisaks, peab ta silm haarama kogu väljapanekut ning see saagu kohaks armastajatele, kus suudelda, kui mujal Istanbulis selleks kohta ei leia,» selgitab Pamuk raamatu lõpus oma ideed.

Ja tõepoolest – üsnagi kitsast, aga kõrget maja läbib keskne trepikoda, mis laseb paista eri korruste ekspositsioonil. Tõepoolest, nagu Pamuk soovis, kaob siin ajataju. Nii et siin ei kohta me mitte ainult vanu asju raadioaparaatidest üksikute kingakesteni, vaid kohtume ka oma kaotatud ajatajuga.

On üllatav ja kuidagi kergendav näha, et minugi lapsepõlves ja noorusajal kasutati Eestis üsna palju samalaadseid esemeid, kui on Süütuse muuseumi vitriinides. Pole ka ime – Türgi oli otsustanud saada Euroopaks, nii nagu meie ENSVs otsustasime mitte maha jääda Euroopast, kui hästi või halvasti see meil ka õnnestus. Asjad ei ole siin omaenese kodust välja tõstetud, vaid elavad koos sellega edasi. Fotod, soodapurgid, tikutoosid, pesupulgad, kuulsuste portreed. «Asjad tähendagu hingele midagi,» ütleb Pamuk, «külastajad kindlasti mõistavad meid.»

Jah, tõepoolest mõistame – meenutab ju Pamuki Süütuse muuseum Eestist näiteks Iisaku muuseumi kodusust või Vadi muuseumi ja Lohusuu kooli muuseumi südamlikkust või siis hoopis Aravete muuseumi ühe mehe poolt kokku kantud ja nüüdseks justkui iseenesest laiemaks paisunud vana- ja uusvara.

Pamuki muuseum on mu meelest ka meile oluline paik. See annab võimaluse veidigi mõista, mis on toimunud sel Euroopa piirialal ja ka meil, kes meiegi piirialal elasime. Mis mõjud, meeled, keeled ja tuuled on puhunud ja puhumas. See annab loodetavasti jõudu ka Eesti paigamuuseumide südile rahvale survest hoolimata kesta ja uurida oma asju, rebimata neid lahti ei kodust, ei hingest.


Süütuse muuseum

•    Asutaja Orhan Pamuk

•    Aadress Çukurcuma Caddesi, Dalgıç Çıkmazı 2, Beyoğlu, Istanbul

•    Avatud kella 10–18, neljapäeviti 10–21, esmaspäeval suletud  

•    Pilet 25 liiri (ligemale 9 eurot), koos samanimelise raamatuga, mille lõpulehekülgedele on trükitud ­pilet, tasuta