Priit Tohver: last kasvatab vanem, mitte sugu

Priit Tohver Foto: Erakogu

Hiljuti avaldasime Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsiga toetust kooseluseadusele. Meie toetus LGBT kogukonna (lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised inimesed) õigusi laiendavale seadusele tugines teaduspõhisele teabele, mille järgi on diskrimineerimine tervist kahjustav tegur. Seejuures pidasime tervist edendava organisatsioonina oluliseks, et kehtestatav seadusemuudatus avaldaks soodsat mõju kõigile sellega seotud osalistele, eriti lastele.

Õieti on samasooliste perede lapsendamisõiguse üle arutleda veidi ennatlik, sest seadusemuudatus võimaldaks kooselu registreerinud paaril lapsendada vaid teineteise lapsi ja seda ka teise vanema puudumisel. Seega, tõenäoliselt ei hakkaks ka pärast kooseluseaduse jõustumist enamik gei- ja lesbipaare lapsendama. Ent kui teema on juba nõnda pukki pandud, siis võiks seda ka mõistlikult analüüsida, et kummutada levinud väär­arusaamasid.

Kuidas siis on? Kas samasoolised vanemad peaksid saama lapsendada?

Paraku on paljud senised sõnavõtud lähtunud hirmust ja isiklikust arvamusest ning kuuluvad seega pigem lahmimise kui analüüsi valdkonda. Seejuures on vähemalt väliselt püütud tugineda teadusele. Hea näide pealiskaudsest teaduspõhisusest on riigikogu kooseluseaduse lehel leiduv ulatuslik sõnavõtt sihtasutuselt Pere ja Traditsiooni Kaitseks. Sihtasutus väidab, et kooseluseaduse koostamisel pole hinnatud selle mõju laste õigustele ja huvidele, ning pakub selle korvamiseks Mark Regneruse 2012. aasta uuringut, mis nende väitel on «kõige ulatuslikum ja representatiivsem temaatiline uuring».

Uuringust ilmneb, et «loomulikust perekonnast» pärit lapsed on täiskasvanuks saades edukamad, tervemad, tasakaalukamad ja oma suhetes õnnelikumad kui «homokooseludes» kasvanud lapsed. Tõsi, kui võtta arvesse vaid uuringu tulemused, siis on tegu hirmuäratava statistikaga, ent mis jääb sihtasutuse avalduses märkimata, on see, et kirjeldatud uuringus ei osalenud peaaegu ühtegi samasooliste vanematega kasvanud last.

Uuringu metoodikast võib välja lugeda, et Regnerus jaotas oma pered «normaalseteks» ning «geivanematega peredeks» vastavalt ühele küsimusele, mis lastele esitati. Küsimus oli: «Kas teie sünnist kuni 18. eluaastani (või päevani, mil kodust lahkusite) esines ühel teie vanematest mõni romantiline suhe enda soost isikuga?» Pole raske mõista, et küsimusele jaatavalt vastanud lapsed ei kasvanud üles samasooliste vanematega, vaid peredes, kus ühel vanemal oli olnud suhe samasoolise isikuga.

Lähemal vaatlusel ilmneb, et vaid 253 inimest küsitletud 15 000st vastas küsimusele jaatavalt. Nendest vaid kaks protsenti olid elanud «geivanema» või ta partneriga üle kolme aasta. Selliseid inimesi, keda oli sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni kasvatanud samasooline paar, oli uuringus vaid kaks.

Seega tehti Regneruse uuringus järeldusi 253 inimese suuruse valimi põhjal, kellest tegelikult ainult 0,8 protsenti moodustasid lapsed, keda oli sünnist saadik kasvatanud samasooline paar. Seega ei saa uuringu kirjeldusi mitte kuidagi laiendada samasooliste vanematega üles kasvanud lastele. Ka Regnerus ise on tunnistanud, et tema uuring ei puuduta tegelikult geivanemaid ja nende lapsi.

Teine uuring, mida on hiljuti Eesti meedias kasutatud homoseksuaalidevastastes sõnavõttudes, on Family Research Councili (FRC, pereuuringute nõukogu) välja antud «Comparing the Lifestyles of Homosexual Couples to Married Couples» («Samasooliste ja abielus paaride elustiili võrdlus»), mis väidetavalt annab adekvaatse ülevaate homo- ja heteroseksuaalsetest paaridest. Uuringus väidetakse muu hulgas, et keskmine homoseksuaalne paarisuhe kestab 1,5 aastat, et homoseksuaalsed paarid ei tunnista monogaamiat ning et homoseksuaalidel võib keskmiselt olla sadu või isegi tuhandeid seksuaalpartnereid elu jooksul.

Kui võtta arvesse, et FRC on konservatiivne lobigrupp, kes tänaseni usub, et homoseksuaaliks ei sünnita, siis ei pane ilmselt imestama, et ka kõnealune uuring ei paista silma teaduspõhisusega. Üksipulgi ei jõua seda lahti harutada, ent mõningad näited võib siiski tuua.

Esiteks, keskmiste «homoseksuaalsete paaride» partnerite arvu kui ka suhete kestuse hindamisel viitab autor Hollandi uuringule, mis vältas aastatel 1984–2000. Põnev on see, et uuringu metoodika järgi pääsesid valimisse vaid HIV-positiivsed geimehed, kel oli viimase kuue kuu jooksul olnud vähemalt kaks seksuaalpartnerit. Seega ei uuritud ei homoseksuaalseid paare ega ka lihtsalt geimehi, vaid aktiivse seksuaaleluga HIV-positiivseid geimehi ning laiendati tulemus kõikidele homoseksuaalsetele paaridele.

Teiseks, homoseksuaalide keskmise partnerite arvu selgitamisel viitab autor uuringule, mis tehti «2583 vanema homoseksuaali» seas. Tegelikult uuriti vaid kümmet protsenti sellest valimist, kelleks olid mehed alates 49. eluaastast, kellest vaid 13 protsenti elas samast soost partneriga. Seega ei saanud valim kuidagi esindada keskmist paarisuhtes olevat homoseksuaali ega ka homoseksuaalide üldpopulatsiooni.

Kolmandaks, tõenäoliselt 2004. aastal välja antud uuringus on korduvalt viidatud ajast ja arust allikatele (1974–1982), mille autorid on ise väitnud, et nende uuritud populatsioonide põhjal ei saa teha üldistusi homoseksuaalide kohta. Seejuures on autor eiranud värskemaid uuringuid homoseksuaalsete paaride kohta.

Kuidas on aga lood reaalsuses?

Cambridge’i ülikooli sotsiaal- ja arengupsühholoogia osakonna juhataja Michael E. Lamb võttis tunamullu läbi viimase 50 aasta uurimused lastekasvatusest ning tõi esile kolm tegurit, mis on laste heaks arenguks ja kohastumuseks kõige olulisemad. Nendeks on lapse suhe oma vanema või vanemafiguuriga, lapse vanemate omavahelised suhted ning sotsiaalsete, majanduslike ja füüsiliste ressursside olemasolu lapsekasvatuseks.

Nimekirja ei kuulu kindla ema- või isafiguuri olemasolu ning Lamb toob veel eraldi esile, et inimese sugu ei määra tema võimet olla hea lapsevanem. Samuti märgib ta, et viimase 40 aasta analüüside põhjal pole mingit tõestust sellele, et lapsed vajaksid normaalseks arenguks mõlemast soost vanemaid. Enam kui 80 temaatilise uuringu analüüsimisel jõudsid Timothy Biblarz ja Judith Stacey järeldusele, et ainukene soospetsiifiline eelis laste kasvatamisel on imetamine.

Levinud väärarusaam, et laps vajab ilmtingimata kindlat ema- ja isafiguuri, tugineb ilmselt traditsioonilisele heteroseksuaalsele peremudelile, kus lõviosa hoolekandest langeb ema kaela, samas kui isal on distsiplineerija ning mõnes mõttes ka mängukaaslase roll. Kui inimesel on kogemusi vaid säärase peremudeliga, siis pole raske mõista, miks «sisetunne» kaldub ütlema, et «kahe ema» või «kahe isaga» peremudelid ei toimi. Seevastu pole tänapäeva heteroseksuaalsete vanematega peredes levinud kaugeltki ainult traditsioonilised kasvatusmudelid ning pole alust arvata, et need uued traditsioonilisest mudelist kehvemad oleks. Sama võib öelda ühe vanemaga perede kohta, samuti kahe mees- ja kahe naisvanemaga perede kohta.

Viimase 25 aasta vältel on analüüs analüüsi järel kinnitanud, et samasooliste vanematega kasvanud lapsed on täpselt sama hästi kohastunud kui eri soost vanemate kasvandikud. Ma nimelt rõhutan, et viimase 25 aasta vältel, sest levinud on argument, nagu oleks seksuaalvähemuste lapsendamine uus ja proovimata. Tegelikkuses on tänaseks gei- või lesbivanemate hoole all üle kahe miljoni USA lapse, vähemalt 115 000 nendest kasvab üles kahe samast soost vanemaga. Enamik lapsendamistest on aset leidnud 21. sajandi jooksul ning need lapsed on jõudnud tänaseks teismeikka, olles seejuures sama terved ja sama tüütud nagu ülejäänud teismelised.

On küll püütud väita, et gei- ja lesbipaarid on kuidagi teistsugused, mis teeb nad sobimatuks lastekasvatuseks, ent lähtumine suhtestruktuuridest on juba iseenesest ekslik. Lapsekasvatuses loeb suhte harmoonia ning stabiilsus, mitte formaat. Pealegi sisaldab enamik võrdlusi homo- ja heteroseksuaalsete paaride vahel põhimõttelist viga, kuivõrd alati on võrreldud koos elavaid homoseksuaale abielus heteroseksuaalidega. Teadupärast on abielul oluline mõju suhtedünaamikale, kuid isegi selliste võrreldamatute suuruste võrdlemisel on korduvalt leitud, et koos elavad homopaarid ei erine oluliselt heteroseksuaalsetest abielupaaridest.

Seejuures on homoseksuaalsed partnerid oma kaaslase suhtes sama armastavad ning nende suhtekvaliteet ja rahulolu suhtega ei erine heteroseksuaalsete paaride omast. Levinud väited, nagu oleksid homoseksuaalsed suhted pelgalt naudingute ja armuvajaduste rahuldamise vahend, on alusetud ja isegi laimavad ning kuuluvad isiklike arvamuste valda. Ning kui tõesti tuntakse muret lapsendamise pärast, siis tasuks meelde tuletada, et ebastabiilsetesse perekondadesse lapsi niikuinii lapsendada ei anta.

Lähtudes analüüsist, on mul raske leida põhjuseid, miks samasoolised pered ei peaks saama lapsendada.