FOTO: Pm

Euroopa Parlamendi valimised on ulatuselt pretsedenditud riigiülesed valimised ja nende sujuv kulgemine hea näide sellest, kuivõrd hästi just needsamad euroopalikud demokraatia ja rahu printsiibid on väga erinevates kultuurilistes ja ajaloolistes kontekstides rakendunud.

Tulemustelt on need valimised aga olnud järjest rohkem sedavõrd kummalised, et nende ebatavalisus on nüüdseks saanud tavaliseks nendessamades muidu väga erinevates Euroopa nurkades. Seepärast ei ole mõistlik ka Eesti tulemuste valguses teha rutakaid järeldusi sisepoliitika tuleviku kohta. Kui vaadata Euroopa konteksti ja arve, olid need valimised meil keskmiselt sama kummalised kui mujal Euroopas, ja seda mitmel viisil.

Normaalselt väike valimisosalus

Esmalt valimisosalus. Euroopa Parlamendi (EP) valimiste eripära näitab osaluse üldiselt madal tase võrreldes «normaalsete valimistega». See oli üleeuroopaliselt 61,9% esimestel otsestel EP valimistel 1979 ja on kahel viimasel EP valimisel jäänud ümmarguselt 43% juurde.

Langustrend ei ole seletatav ainult uute ja enamasti väiksema üldise valimisosalusega Kesk- ja Ida-Euroopa riikide liitumisega. Võttes aluseks vaid ELi vanemad liikmed (näiteks enne 2004. aastat liitunud), näeme, et  osalus on samuti ajas vähenenud, kuigi jäänud viimasel neljal EP valimisel (1999–2014) pidama 52% juurde.

Mõistmaks, kuivõrd teistsugused aga EP valimised on, on informatiivne võrrelda seda tavaliste ehk riigisiseste valimistega, millest tavaliselt sõltub täitevvõimu koosseis. Ülemine joonis toob ära viimase riikliku parlamendivalimise osaluse ja sinna kõrvale nüüdseks nädalataguse EP valimisosaluse liikmesriigiti.

On selgelt näha, kuivõrd palju väiksem on osalus europarlamendi valimistel nii riikides, mida iseloomustab suur rahvusparlamendi valimiste osalus, kui ka riikides, kus see on pigem väike. Võttes üheks kokkuleppeliseks osaluse piiriks 50%, näeme, et vaid kahes liikmesriigis käisid viimati rahvusparlamente valimas vähem kui pooled valimisõiguslikud kodanikud. EP valimistel seevastu on see selge norm, 2014. aastal käis alla poolte kodanikest valimas koguni 21 liikmesriigis 28st. Keskmiselt oli seekordsete EP valimiste osalus 24% väiksem kui rahvusparlamentide valimistel. Nende arvude valguses peaks igaühele selge olema, et EP valimiste tulemuste alusel on väga riskantne väita midagi riigisisese poliitika suuremate trendide ja tuleviku kohta.

Hääle vahetamine

Teine ja veelgi olulisem seaduspärasus ilmneb parteivaliku vaatamisel. Üldiselt on läbivalt täheldatud kahte asja: (1) EP valimistel saavad valitsuserakonnad enamasti vähem hääli, kui saadi rahvusparlamendi valimistel, ja (2) sama kehtib suurte erakondade puhul. Tundub, et valijad vahetavad EP valimistel häält väikeste opositsioonierakondade kasuks. Varasematel Euroopa Parlamendi valimistel ajavahemikus 1979–2009 kaotasid valitsuserakonnad keskmiselt 7,5% häältest võrreldes eelnevate rahvusparlamentide valimistega, antud keskmise taga on omakorda peidus igal järjestikusel EP valimisel tugevnev üleeuroopaline valitsuserakondade häältekadu. Milline oli pilt seekordsetel valimistel esialgsete tulemuste alusel, näitab alumine joonis.

Vaid viies liikmesriigis 28st võitsid hetkel võimul olevad erakonnad pisut hääli juurde, keskmiselt kaotati aga 10,8% toetusest. Seda on rohkem kui varasematel EP valimistel, aga see on siiski täpselt sama seaduspärasus, vahe on vaid suurusjärgus.

Osas liikmesriikides on need vahed drastilised, lausa sellised, mis riiklikel valimistel võrduks neile erakondadele katastroofiga. Ometi ei näe me Euroopa riikides üldjuhul (küll mõningate eranditega viimase majanduskriisi ajal) pea kunagi sellise suurusjärgu muutusi kahe järjestikuse rahvusparlamendi valimise võrdluses. See näitab veel kord, kuivõrd teise loogika alusel EP valimised toimivad.

Küsimus on selles, kas seekord suurusjärgu võrra suuremad EP valimiste omapärasused viitavad mingile substantiivsele muutusele, nagu rõhutas Ahto Lobjakas (Postimees 27.05). Hoolimata nende valimiste kummastavast tüüpilisusest, nägime seekord teatud üleeuroopalist nihet euroskeptitsismi suunas. Tingimuslikus Põhja-Euroopas oli selleks paremäärel olevate parteide  ja Lõuna-Euroopas seevastu vasakpoolsete edu, kusjuures esimesed on Prantsusmaa ja Suurbritannia valimiste selged võitjad.

Vaadates nende kahe riigi ajalehtede esikaasi esmaspäeval ja teisipäev, võib tunduda, et Euroopat tabas šokk. Pidagem aga meeles, et neis kahes riigis käis valimas tugevalt alla poole valijaskonnast, ja see vähemus käitus veel omakorda nii, nagu me EP valimistel juba harjunud peaksime olema, ehk valis väga erinevalt rahvusparlamentide valimistest.

Europarlamendi paradoks

Signaal Euroopa peavoolule need tulemused kindlasti olid, kuid ei tasu ületähtsustada EP kontekstis praeguseks juba kahjuks normaliseerunud anomaaliat. Valimistel, millel ei ole mõju inimesele lähima täitevvõimu koosseisule, hääletatakse lihtsalt teistmoodi. Tihtilugu on selliste valimiste hääletamise selgituseks kasutatud «saapa või südamega» hääletamise metafoori. Esimene tähistab karistavat või protestivat käitumist ehk pigem kellegi vastu, mitte kellegi poolt hääletamist. Saapalöögi objektiks on enamasti valitsuserakonnad, keda suuremas mahus ajutiselt hüljatakse. Südamega hääletamine tähistab nn siirast hääletamist, kus inimene valib EP valimisel endale kõige meelepärasema kandidaadi/erakonna, hoolimata tolle suurusest ehk teisisõnu olulisusest riigivõimu teostamisel.

Parlamendivalimisel nii aga ei valita, sest risk, et valitu ei ületa künnist või on selge opositsioonikandidaat järgnevaks neljaks aastaks, on väga suur. See on üsna universaalne mehhanism inimkäitumises. Arvates, et meie tegudel pole meie enda heaolule mõju (EP valimised), lubame endale midagi, mida me ei teeks olukorras, kus otsesed tagajärjed on meile endile selgelt tajutavad (riigikogu valimised).

Selles peitub Euroopa Parlamendi kahjuks töötav paradoks. Ilmselt võib julgelt väita, et enamik Euroopa kodanikke on teadlikud, et Euroopa Liit on oluline, ja küllap on nad ka tajunud, et tema tegevusel on nende elukeskkonnale tagajärjed.  Euroopa Parlament omakorda on ELis läbi aja pidevalt pädevusi ja mõjuvõimu juurde võitnud, osalus selle institutsiooni valimistel aga pidevalt vähenenud.

Eesti näite põhjal võib väita, et EL on positiivse kuvandiga ja hinnatud asi (Eesti on ikka veel üks kõrgeima ELi toetuse tasemega liikmesriike), europarlament aga tundmatu, kauge ja liialt abstraktne kogu, mille valimistest enamus ei hooli. See vähemus aga, kes hoolib, jätab korraks kõrvale need kalkulatsioonid, mida nad teeksid põhjalikult, kui valiksid riigikogu. Head lahendust sellele olukorrale pole Euroopas seni keegi suutnud leida.

Indrek Tarand tühjas ruumis?

Pannes Eesti eurovalimiste tulemused üleeuroopalisse konteksti, ilmneb sama normaalne anomaalsus. Meil puudub Front National või UKIP, küll on aga üks värvikas isik Indrek Tarandi kehastuses. Üks mees, kes on nüüd kaks korda olnud õigel ajal õiges kohas, saades seekord küll kaks korda väiksema, kuid siiski muljetavaldava häältesaagi.

Arvestades, kui sarnased need valimised olid oma üldises mustris sellega, mida me ülejäänud Euroopas oleme näinud läbi aja ja ruumi iga viie aasta tagant kordumas ja kordumas, tuleb vastu vaielda neile, kes võtavad Tarandi edu kui tugevat nõudlust uue poliitilise jõu järele (Tõnis Saarts, Postimees 27.05). Rahvusparlamentide valimiste tulemustega võrreldes on eurovalimised ka meil nüüdseks püsivalt ja süstemaatiliselt erinevad olnud. Otsese tagajärjena joonistasid tulemused ühes erakonnas jõujooni ümber ja avaldavad mõju valimisstrateegiale tulevikus (vt Tuuli Koch, Postimees 28.05), muid tagajärgi siit aga ei johtu.

Nägime tüüpilisi Euroopa Parlamendi valimisi meil ja mujal, mille tagajärjeks on nüüd küll senisest kirjum europarlament, kuid see tähendab vaid pikka aega domineerinud konservatiivide ning sotsiaaldemokraatide vajadust rohkem koalitsioone sõlmida ja kriitiliste häältega arvestada.