FOTO: SCANPIX

Iseäranis alates 19. sajandist oleme harjunud inimkonna arengut nägema olelusvõitlusena. Ürgajast saadik on Homo sapiens pidanud jahti ulukeile, et endal elu sees hoida. Ent erinevalt huntidest või lammastest on inimkond pidanud vajalikuks sõdida ka isekeskis, liigisiseselt. Kui hundid koonduvad osavalt, et valmistuda saagi ründamiseks – ja lambad samamoodi tõmbuvad meeleheitlikule ühisele kaitsele –, siis inimesed on hallidest aegadest alates arvanud mõistlikuks sõdida ka omavahel. Enamasti saagi pärast.

Siiski ei ole inimelu kõikide sõda kõigi vastu, vaid nemadki suudavad liituda teatud tasanditel teiste vastu. Nõnda on sündinud kõikidesse inimkeeltesse mõisted «meie» ja «nemad». See on olnud ülioluline vastandumine, millest koosneb suur osa tsivilisatsiooni ajaloost. «Meie» saab alguse kõige väiksemast perekonnast, külakogukonnast, kihelkonnast, et tipneda oma riigi või tänapäeval juba riikide ühendusega, mis vastandub mõnele teisele.

«Meie» on ühise minapildi, identiteedi alus, mida kannab teatav narratiiv ehk lugu. See ühendav lugu annabki «meiele» selgema ja sügavama tähenduse. Kirjandusloolane Maarja Vaino juhib lugeja tähelepanu (vt Postimees, 17.05, lk 10) tõsiasjale, et igasugune kultuur ja traditsioon püsivadki kõnesoleva jutustuse jagamisel. Jutustus annab tähenduse üksiku inimese isiklikule kogemusele. Autor lisab, et me oleme oma maa ja rahva narratiivis pääsmatult, sest meil on ühismälu, meie minapilt on seotud meie rahva läbielamistega paljude sajandite kestel.

Kui üksiku inimese oma lugu annab talle tema kordumatu identiteedi, siis kogu rahva ülemlugu ehk suur narratiiv on see, mis teeb rahvast rahva. Rahvad ja riigid ning nende kultuur vajavad edasikestmiseks just seda suurt narratiivi – oma ülemlugu. Ilma selle järjepideva loota murenetakse ja muututakse vaimult nõrgaks. Selline rahvas on kerge saak söakale pealehakkajale. Vallutajate ideoloogia eesmärk oli (on) just eestlaste suure narratiivi lagundamine, mis aga poole sajandi kiuste õnnestus vaid osaliselt.

Eestlaste nagu ka teiste rahvaste «meie» raskuspunkt on ajas muutunud. Kaheksa sajandit tagasi oli väga suur tähtsus kihelkonnal, ka maakonnal. Peagi oleme aga terve sajandi olnud riigirahvas – ehkki suurema osa sellest võõraste mehitatud. Nõnda siis tähendab eestlaste «meie» tänapäeval ennekõike kogu rahvast ja oma riiki. Väidetavalt on meie rahvustunne ikka veel tugevam oma riigi tundest.

Ikka ja jälle seisame vastakuti – «meie» ja «nemad». Kes on «nemad»? Kas Euroopa Liit ja NATO on «meie» või «nemad»? Kui Euroopa Liit on meile selleks, et oleks parem elu, siis NATO on selleks, et oleks elu!

«Meie» tähistamiseks on läbi aegade kasutatud sobivaid märke – näiteks vappi ja lippu. Lehviv lipp on selleks kõige pilkupüüdvam – lipus on lihtsust ja selgust, tänu tuulele ka palju elu ning hoogu. Lipp äratab tundeid. Eesti lipu värvid on külmad ja karged.

Mõnigi kaasmaalane on ütelnud, et oma lippu vaadates on ta tundnud valu. Tänapäeval on see ehk magus valu. Ent vanasti – poole sajandi kestel – oli see ikka päris valu. Eriti mäletatakse seda tundmust 1940. aasta suvest ja 1944. aasta sügisest. 22. septembril möödub seitse aastakümmet päevast, mil sinimustvalge viimati lehvis Pika Hermanni tornis – mõni nägi seda Toompea jalamilt, mõni lahkuvalt laevalt. Seejärel olid seal väga kaua muud lipud.

Nüüd on uus ajastu ja tähtis küsimus on: kus ja millal peaksid lehvima Euroopa Liidu ja NAT­O lipud? Paljud kaaskodanikud pahandavad, miks on Eesti lipu seadus nii vabameelne või lodev.

Enamikul lipupäevadel on riigilipu heiskamine vabatahtlik ja enamasti jäetakse see tegemata – nii on lihtsam. Kehtiva seaduse pooldajad aga ütlevad: kole oleks inimesi jõuga  sundida lippu heiskama. Tulgu see ikka südamest! Kui südames on meil Euroopa lipp?

Nõnda siis on küsimus ikkagi meie suures narratiivis. Kui kaasakiskuv, kui hingeminev on meie ülemlugu? Kas seda lugu ei peaks ehk kokkuvõtlikumalt, selgemalt ja soojemalt jutustama – iseäranis meie noorele põlvkonnale, kus nad ka ei elaks? Kui nad elavad näiteks Soomes või Rootsis, siis kuidas nad kõrvutavad Soome või Rootsi lippu  sinimustvalgega? Või kui nad elavad Saksamaal, siis milliseid tundmusi äratavad kõrvuti Saksa ja Eesti lipp?

Kui määrav on see, et kõht on täis ja katus pea kohal? Mida me võiksime veel soovida? Kas kõht võiks olla veelgi rohkem täis? Või vajame midagi muud?  Mis osa võiks kõiges selles olla 130-aastasel lipul?

Arvan ja loodan, et sinimustvalge aitab meil naelutada tähelepanu oma huvide ja vajaduste ühisosale. Vaba rahvana on meil loomulikult väga suur arvamuste kirevus enamikus asjades. Tõepoolest,  võime tuliselt – vahel kurjaltki – vaielda selle üle, kui täis või tühi kellegi kõht on. Ja küsida, kes on süüdi. Ent meie otsatu kulg aegruumis – ajalugu – võib meid asetada olukorda, kus kaalul on palju enam kui pooltühi kõht. Kaalul võib olla meie elu, meie püsimajäämine rahva ja riigina.

Sellistes rasketes olukordades vajame midagi, mis meid selgelt ja ühemõtteliselt liidab ja seob. Siis pole midagi vaielda. Siis on tarvis tegutseda! Siis mõjub sinimustvalge lipp kohustava, aga ka julgustavana.

130-aastane Eesti lipp on meie ülemlaul, mis kannab meid edasi tundmatusse tulevikku. Meie tulevik on osaliselt meie endi kätes – seda kindlamalt, mida kindlamalt hoiame peos oma lipu vart. 4. juuni on meie rahvuslik suurpäev, mil kummardame oma mõtetes kõigi nende ees, kes on seda lippu inimpõlvede vältel kandnud või oma südames hoidnud. Heisakem sel päeval sinimustvalged lipud!