FOTO: Pm

Ei lähe ilmselt enam kaua, kui Eesti talumajapidamiskultuur hääbub. Võib juhtuda, et aastasadade pikkuse traditsiooniga tavast enda tarbeks põlluvilju ja loomi kasvatada saab lähema paarikümne aasta jooksul ajalugu. Selle tendentsi peatamiseks olnuks vaja tegutsemist alustada juba aastate eest, ja mida lähiajal selles asjas ka ette ei võetaks, võib juhtuda, et juba on liiga hilja.

Statistika näitab, et aastatel 2001–2010 kahanes siinsete väiketootjate hulk pöörase kiirusega. Teraviljakasvatus vähenes rohkem kui neli korda, lehmakasvatus rohkem kui kuus korda, kartulikasvatus üle 11 korra. Kanakasvatus kahanes ligi viis korda, seakasvatus üle kaheksa korra, lambakasvatus enam kui viis korda. Veel kümmekonna aasta eest oli selliseid talusid, kes suurema osa vajaminevast toidust ise kasvatavad, viis-kuus korda rohkem kui praegu. Nüüdseks pole neid ilmselt alles enam palju üle poole tuhande.

Põhjused on üsna proosalised. Vanemate aeg saab ümber, nooremad ei näe enamasti talupidamisel enam tulevikku. Neil, kes kõige kiuste siiski näevad, on talupidamine seotud suure riskiga: euronormid pitsitavad ja vajaminev tehnika maksab enam, kui selle eest on raha välja käia. Kui seda laenuga teha, võib juhtuda, et ilm ei soosi viljakasvu ja juhtub see, mida pankrotihaldurid hiljem nimetavad «suhteliselt tavapärase majandusliku riski realiseerumiseks». Teisisõnu, talu läheb pankrotti või lõpetab ise tegevuse.

Siinkohal peaks tähelepanelik lugeja küsima: aga eurotoetused? Kas neist Eesti talukultuuri säilitamiseks ei piisa?

Sel neljapäeval saabunud põllumajandusministeeriumi pressiteates kiidab minister Ivari Padar Moldova ajakirjanikele siinset põllumajandust, mis on just Euroopa Liidu toel jalule tõusnud. Juba saadud toetustele lisaks ootab meid järgmise kuue aasta jooksul üle 1,7 miljardi euro eest põllumajandustoetusi.

Ja minister Padaril on õigus. Tõsi, ühe mööndusega, mille toob välja ka statistika: samal ajal kui Eesti väiketootjate arv pöörase kiirusega kahanes, kasvas suurfarmide hulk. Teraviljakasvatuses kolmelt 18 farmile, lehmakasvatuses 76 farmilt 89-le, lambakasvatuses 35-lt 171-le, seakasvatuses 31 tootjalt 45-le. Seda kinnitab ta toosama mainitud pressiteade, kus Padar ütleb, et edasise arengu võti on ühistud, kuna need võimaldavad müüa suuremaid koguseid ja saada seega ka paremat hinda.

Selle seisukohaga on sisuliselt otsustatud kahe asja saatus: esiteks, väiketalude kultuur on määratud hääbuma. Ja teiseks, kuna väiketalupidamiste kadumisega ei ole tulnud samas proportsioonis juurde töökohti suurfarmides, tähendab see tööta inimesi.

Tegelikult on veel kolmas asi, mille saatus selle tendentsi jätkumisel otsustatud on ja mis lubab talupidamist just talupidamiskultuuriks kutsuda: väga eestlaslik arusaam, et raskel hetkel pead sa olema ise võimeline ennast ära toitma. Kui on maatükk, kanad, paar lehma ja seapõrsas, võib taevast sadada või pussnuge, eestlane saab alati hakkama. Ilma selleta oleme väike, nõrk ja juurteta. Suvekodu maal seda alati ei kompenseeri. Ja niimoodi vaadatuna on see peaaegu juba julgeolekuküsimus, kas pole?