Kalliskivi

Arvo Pärt Foto: A.Peegel

Teil ei ole taldrikuid, te ei saa torti süüa, kõlas täiesti ootamatult Arvo Pärdi suust lause, ja samal silmapilgul oli ta kadunud, et naasta härraga, kes toob taldrikud.

See on vaid üks hetk Arvo Pärdi ja eesti muusikute auks korraldatud vastuvõtult Washingtonis, aga see on Pärdile vägagi iseloomulik – tal jätkub kõigile tähelepanu, ta hoolib, märkab, temast kiirgab soojust. Kui ta hommikusöögilauas kelleltki küsib «Kuidas te magasite?», siis vastus huvitab teda päriselt.

Ja kui ta teatab muusikutele, et New Yorgi kontserdile tuleb ka Björk, siis põlevad ta silmad elevusest ja siirast rõõmust. Suur foto Washington Postis paneb ta aga hämmastusest peast kinni haarama. Sest ta ei taha tähelepanu. Aga kui inimesed pärast kontserti tänama tulevad, siis kingib ta igaühele naeratuse, mõne lahke ja toetava sõna, temas on siis jõudu teha kümneid fännifotosid ning jagada autogramme.

Arvo Pärt on pühendunud teenimisele – muusika, jumala, inimeste, elu –, vastutasuks on ta saanud rahu ja vabaduse. Ent see ei tähenda, et ta ei pabistaks või ei kardaks enne kontserte. Sest see on tema muusika ning ta annab endast kõik, et tulemus oleks ideaalilähedane.

Aga ta ootab muusikutelt ja kõigilt teistelt kaasteelistelt pühendumist. Üks muusik tunnistas pärast õnnestunud kontserti, et tal on Pärti esitades tunne, nagu seisaks alasti keset Raekoja platsi, sest midagi koolis õpitust ei kaitse teda.

Pärdi tee endani ja oma muusikani on erakordse töö tulemus – kui ta 1960. aastate lõpus ei saanud enam edasi minna nii nagu varem, aga uutmoodi ei osanud, siis kirjutas ta täis tuhandeid lehekülgi, et leida see õige heli. Vihikud, kuhu kirjutatud noodid pole mõeldud esitamiseks, moodustavad meetrikõrguse virna.

Pärt on ise seda kaheksa aastat kestnud katsetamist nimetanud Kolgata teeks. Aga kui ta jõudis teadmiseni, et helisse tuleb suhtuda nagu inimese hinge, iga heli peaks olema nagu üks kalliskivi, sest iga inimese hing on üks kalliskivi, sündis maailma muutnud tintinnabuli-stiil.

Pärdis, kes liigub kui väle hirv, mitte aga mees, kes tähistab järgmine aasta 80. sünnipäeva, on peidus tohutu energia ja vitaalsus.

Umbes pool aastat tagasi mängiti ühel kontserdil tema muusikat, saalis oli ka helilooja ise, kes soovis kontserdi lõpus dirigenti tänada. Ainult et dirigent seisis liiga kõrgel, Pärt ei ulatunud kätt andma. Seepeale võttis helilooja lava servast ühe käega kinni, vinnas end pikemaks ja ulatuski andma dirigendile tänukäe!

Washingtonis Kennedy keskuses toimunud kontserdi tormiline vastuvõtt, väljamüüdud saalid New Yorgis ning artiklid ajalehtedes Wall Street Journal, Washington Post ja New York Times on kinnitus, et Arvo Pärt on suurem, kui oskame ette kujutada.

Laupäeva õhtul, täpsemini küll Eesti aja järgi kell kolm öösel algab Tõnu Kaljuste juhatusel Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri Ühendriikide-tuuri kõige olulisem kontsert. Mitte kunagi varem pole ühes maailma prestiižsemas saalis, New Yorgis asuvas Carnegie Halli peasaalis korraga kokku saanud eesti muusika, eesti esitajad ja eesti dirigent. See suursündmus eesti kultuuriloos saab tõeks ainult tänu Arvo Pärdi muusikale.