Henrik Roonemaa: liiga vähe ja liiga hilja?

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Üleeile viis Starman kogu Eesti telemaastiku hea mitme aasta võrra arengus edasi. Nad teatasid, et nüüdsest saab Starmani äpi kaudu vaadata oma nutitelefonist või tahvelarvutist ka telekanalite otsepilti, kasutada ajamasinat ehk vaadata suvalisi viimase nädala aja jooksul eetris olnud saateid ning kui sa oled midagi Starmani digiboksi kaudu ise salvestanud, siis ka seda vaadata. Ehk lühidalt öeldes: Starman tõstis telepildi telerist välja ja pani selle inimestele taskusse.

Esialgu on teenusel küll vaid prooviperiood ja nutistatud on ainult 14 kanalit, aga tulevikus peaks see laienema enamikule telekanalitele. See tundub nagu suur asi. Mõelda vaid: sa saad striimida suurt hulka telekanaleid kasvõi üle mobiilse andmeside ükskõik kuhu. Sa saad vaadata suvalisi eetris olnud telesaateid suvalises kohas suvalisel ajal. Telepilt on mobiiltelefonis, tulevik on käes! Peaasi, et aga mobiilse andmeside limiiti jätkuks, sest üks tund kulutab ühe gigabaidi. Üks jalgpalli MMi matš seega vaata et poole enamiku inimeste kuulimiidist.

Tegelikult on see paremal juhul olevik, halvemal juhul aga juba minevik. Asi pole sugugi Starmanis, vastupidi. Ma rõõmustan uue innovaatilise teenuse üle ning selle üle, et Eestis on veel suuri firmasid, kus nõukogu ja juhatus lubavad suuremahulisi tarbijaid rõõmustavaid arendusprojekte ette võtta. Aga samal ajal mõtlen ma, et huvitav, kas see tegelikult enam üldse kedagi huvitab, et telepilt on nüüd ka nutiseadmes kättesaadav. Vastuseid saab otsida ühest teisest sel nädalal ilmunud olulisest asjast: tuntud internetianalüütiku Mary Meekeri 164 slaidist koosnevast iga-aastasest tohutust faktikogumist nimega «Internet Trends 2014».

Telerite müük maailmas on vähemalt viimased 15 aastat olnud enam-vähem sama suur, alla 300 miljoni eksemplari, aga nutitelefone ja tahvelarvuteid müüdi mullu näiteks üle 1,2 miljardi eksemplari. Suur osa 16–44 aasta vanuseid inimesi maailmas, kellel on nii teler kui ka nutitelefon või tahvelarvuti, vaatavad nutiseadme ekraani päevas kauem kui telerit. Pole ka mingit põhjust oletada, et järgmistel aastatel muutuvad need arvud telerite kasuks, pigem ikka kahjuks.

Seesama Mary Meekeri infokogum pakub aga ka vastuseid küsimusele, millist rolli telekanalid nutiajastul täidavad. Lühidalt öeldes, neil läheb päris hästi, aga on näha, et telekanalite asemele tulevad telekanalite nimelised äpid. Nii näiteks BBC kui USA suure telekanali ESPN äppidel läheb tarbijate seas väga hästi ning vaatajaarv tõuseb aasta-aastalt väga kiiresti. Vaatajad kolivad nutiseadmetele üle ning tahavad telesaateid ja -sarju sealt tarbida samamoodi, nagu nad tarbivad muud infot: valida ise omale sobival ajal omale sobiv saade või sari ja siis vaadatagi seda.

Enam ei vaadata programme, vaadatakse saateid. Enam pole auditooriumi, on fännid, ja see viimane kehtib eriti Youtube’i kohta, kus kerkivad esile tõelised uue aja telestaarid: üksiktegijad, kellel on miljoneid või kümneid miljoneid jälgijaid ehk fänne.

Eesti telekanalite äppidest jäi mulle silma kaks – ERRi ja TV 3 oma – ning mõlema puhul on näha, et «internet esimesena»-strateegia ei ole neis organisatsioonides veel eriti oluline. Nad on oma arengus umbes seal, kus online-ajakirjandus oli aastaid tagasi: peamine oli teha paberlehte ning internetti vaadati pisikese kõrvalprojektina, kuhu lihtsalt pandi artiklid üles. Tänaseks on vähemalt suuremad Eesti ajalehed de facto muutnud interneti enda jaoks olulisemaks kui paberi, ja sama asi seisab millalgi ees ka telekanalitel. Keegi teeb ka Eestis «internet esimesena»-asja teles ära ning sel kellelgi läheb väga hästi.