Kui väikeses riigis on vähe inimesi, siis tuleb rutiinsed tööd anda masinale, et inimesed saaksid tegeleda sisuliste asjadega, kirjutab riigi infosüsteemi ameti peadirektor Jaan Priisalu.
Jaan Priisalu: «Raske on teil, inimestel.»*
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President Toomas Hendrik Ilves kasutas tänavu iseseisvuspäevakõnes sõna «tarkmasin», markeerides nähtust, millele usaldame tulevikus rutiinsete ülesannete täitmise. Sellega tõstatas ta vältimatu küsimuse: mis saab inimesest, kui tugevam, kiirem, odavam ja pretensioonitum masin kõik ära teeb? Küsimus on õige, sest tegelikkuses kipub tarkmasin muutma tervet maailma, vähemalt sellisel kujul, nagu meie seda tunneme. Inimene annab tehnoloogiale üha enam ülesandeid, et saavutada suuremat mugavust ja võita aega.
Me ei tea, millal toimub täielik murrang, kuid kell käib. Kes pani tähele, millal täpselt asendas tarkmasin stopperi, taskulambi, kalendri, äratuskella, postkasti, teleri, raadio, sammulugeja, rahakoti, pileti, kompassi, maakaardi ja veel palju muudki, mille lisamine siia loetellu on igaühe prii mõtteharjutus. See on juhtunud meie kõigi silme all umbes kümne aasta jooksul.
Eestis on tarkmasin hakanud tänuväärselt bürokraatiat vähendama. Automatiseeritud mehhanismi kaudu ajavad omavahel asju rohkem kui 400 000 Eesti inimest, 1000 asutust ja ettevõtet, kes saavad toimingud tehtud, lehtegi paberit välja trükkimata. Äsjastel Euroopa Parlamendi valimistel osales elektrooniliselt 100 000 inimest, kes asusid sajas riigis. Keegi neist ei pidanud uksest välja minema ega kulutama toiminguks rohkem kui paar minutit.
On kevad 2014 ja Eesti kulgeb üleminekukursil kusagil industriaalse-postindustriaalse ja info-teadmusühiskonna vahel. See tähendab, et uue vormi tekkides tekitatakse ka uus sisu ja vastupidi. Üleminek pole liiga kiire, kuid see toimub kindlalt ja pidevalt – vanad tehnoloogiad hääbuvad ning uued võetakse kasutusse. Suurim üleminekuerinevus on selles, et kui industriaalühiskond standardiseerib, surudes suure hulga nähtusi «keskmisesse raami», siis infoühiskond vabastab inimesed paljudest kohustustest, mille täitmine nõuab mehaanilist protsessireeglite järgimist ehk «tuima tööd».
«Keskmiste» tootmise klassikaline näide Eestis on kool, mille uksest lähevad inimesed sisse ja tulevad mingi kindla standardi järgi targana välja. Tulemus on see, et suudame väga hästi toota keskmiselt tarku. Samas oleme hädas tippude ja mahajääjatega, mittestandardsetega, kellega me ei oska justkui midagi peale hakata. Nii jätame kasutamata võimalused, mis on peidus andekates, teistmoodi mõtlevates inimestes.
Kui õppeprotsessi osad, mida on võimalik automatiseerida, anda arvutile ja jätta õpetajale loov töö, siis saaks iga last mõõta tema enda mõõdupuuga. Õpetaja muutuks treeneriks, kes suudab igas lapses tuua esile selle, mis on temas tõeliselt erakordne ja ühiskonnale kasulik. Õppetöö rutiinse osa saaks hea tahtmise korral rahumeeles usaldada masinale ja loomingulise töö inimesele. Loomulikult tundub see kõiki mõjureid arvestades võimatu, kuid on meie ühiskonna tulevikku vaadates vajalik.
President Ilves võttis infoühiskonda suundumise valu kokku tabavalt: me ei saa edasi sellega, mis on meid siiani toonud. Edasiminekuks on vaja leida midagi uut ja ebavajalik tuleb jätta seljataha. Mahajätmine on arusaadavalt raske ja uue leidmine vaevaline. Samas on selge, et pärast bürokraatia nahkapanekut on tarkmasin paratamatult teel järgmistesse kohtadesse, kus võimalik endale võtta rutiinne töö: majade kütmine.
Kui arvuti juhitud protsessi tulemus on efektiivsuse mitmekordne kasv – maailmas sõidavad juba ammu ringi juhita autod ja majad oskavad juba ammu ennast ise kütta ja jahutada –, siis on ainult aja küsimus, millal asuvad targad masinad üle võtma taksojuhtide tööd. Mulle tundub, et sõiduplaani alusel toimuv transport kipub nähtusena hääbuma, pole ka kindel, kas seda hääbumist saab ebamõistlikuks pidada. Turu väiksus, hajaasustus, vananev rahvastik ja vajadus hoida-kasvatada konkurentsivõimet kipuvad vägisi seda mõtet toetama.
Tarkmasina üha viljakam tegevus viib ühiskonnana mitmete küsimusteni, mis kipuvad sisaldama sõnu «kontroll» ja «koostöö». Näiteks mis saab siis, kui inimene kaotab tarkmasina vastu usalduse või tema üle kontrolli? Mis saab siis, kui inimene ei suuda enam tarkmasinaga koostööd teha, kuid rutiinseid ülesandeid ei suudeta enam teisiti täita?
Nii vaadates on selge, et küberturvalisuse abil ei kaitse me mitte ainult arvuteid ja ühendusi nende vahel. Kaitstes tarka masinat, kes on ühiskonna heaks tööle pandud, kaitseme ühiskonna arenguvõimalusi ja inimeste usaldust tema vastu. Kaitseme ka peamist tema loodavat väärtust – kohustustest vabastatud aega ja raha, võimalusi, mis ressursi teistsuguse kasutamisega tekivad.
Kübersõjas püütakse mõjutada ühiskonnas toimuvaid protsesse. Seda põhjusega – kontrolli saavutamisel saab vähemat teoreetiliselt ise protsesse hallata. Õnneks on ründaja jaoks tegemist topeltlõksuga, mis eeldab arusaamist enne sisu mõistmist. Krüpteerimine ei tähenda midagi muud, kui et info on kättesaadav, kuid võtmeta võõrale arusaamatul kujul.
Küberküsimus number üks ongi see, kuidas kaitsta teavet kurja eest ja hoida see samal ajal kättesaadav nende jaoks, kellele see on mõeldud. Tarkmasinat peab saama usaldada, sest kui usaldus kaob, viib see tagasi protsesside juurde, mis on ebatõhusad ja omased industriaalühiskonnale.
Arvan, et tarkmasin ja infoühiskond on Eesti edukaks kestmiseks mõistlik võimalus. Tarkmasina kasutamist sunnib peale vajadus. Kui väikeses riigis on vähe inimesi, siis tuleb rutiinne töö anda masinale, et inimesed saaksid tegeleda sisuliste asjadega. Nii saame hoida oma elatustaset mõistlikul tasemel ja samal ajal endale lubada ka oma riiki. Tarkmasin on kratt, kes tassib inimese käsu peale kokku vaba aega.
*) Rehepapi kratt Andrus Kivirähki raamatust «Rehepapp ehk November».