Urve Eslas

FOTO: Toomas Huik

Kui räägitakse privaatsusest internetis, jõutakse jutuga enamasti üsna pea selleni, et inimesed käivad neid puudutava informatsiooniga vastutustundetult ringi. Muidugi käivad, kuid see on vaid üks ja väike osa probleemist. Üksnes selle esile toomisega läheb fookus eema­le peamisest – kuidas käivad inimest puudutava informatsiooniga ringi suurettevõtted ja valitsused. Siin ei ole enam küsimus selles, kas inimene postitab endast sotsiaalvõrgustikku pildi, vaid enamasti juhtudes, kui inimene isegi ei tea, et ta endast infojälje maha jätab. Ettevõtetele on see infojälg kaup, valitsustele võim.

Ühiseid reegleid, kuidas riikide ja suurettevõtete infokogumist reguleerida, ei ole. Põhjus on muu hulgas ka selles, et on üsna vähe seadusetegijaid, kellel oleks selle valdkonna reguleerimiseks kompetentsi. Reguleerimata territooriumil püütakse võimusuhted ise paika panna. Kuna riikidel ja suurettevõtetel on selleks enam jõudu ja võimalusi, näevad privaatsuse eest seisvad aktivistid neid mõlemat teatud mõttes vaenlastena.

Sel nädalal Stockholmis toimunud internetifoorum oli üks neist kogunemistest, kus võimusuhted on veidi võrdsemad. Valitsusvälised organisatsioonid ja ka «globaalsest lõunast» pärit aktivistid on seal suuremaarvuliselt esindatud kui riikide ja ettevõtete esindajad, ja konflikt tuli üsna selgelt esile. Google’i esindaja tulistasid saalisolijad verbaalselt üsna auklikuks ja enam-vähem sama juhtus ka USA valitsuse küberkoordinaatori Christopher Painteriga. Edward Snowdeni kõnekas puudumine ei teinud olukorda sugugi lihtsamaks.

Postsnowdeni ajajärgul võib nii üks kui teine pool rääkida küll sellest, et lausjälgimist ei tohi kasutada ettevõtete ja valitsuste huvides, aga seda kasutatakse ikkagi. Euroopa kohus võttis veidi enam kui kuu aja eest küll vastu otsuse, mis tühistas metaandmete lauskogumise nõude, kuid see ei tähenda sugugi seda, et Euroopa valitsused oleksid üleliia varmad seadusi ringi tegema. Ühendriikide puhul on olukord veel keerulisem.

USA valitsus kasutab süüdistuste tõrjumiseks väidet, et demokraatlikus riigis pole lausjälgimine inimeste jaoks samade tagajärgedega kui näiteks Hiinas. Tõsi, kuid küsimus ei ole selles. Informatsiooni ei koguta paraku mitte niivõrd seepärast, et seda oleks vaja koguda, vaid et seda on võimalik koguda. Valitsused võivad vahetuda, kogutud informatsioon aga jääb.

Kogu probleemil on ka globaalne mõõde. Argument, et isegi USA viib läbi lausjälgimist, paneb neis riikides, kus inimõigustest, demokraatiast ja privaatsusest on veidi erinev arusaam, võimule vastu astuda soovivad inimesed üsna lootusetusse olukorda.

Küsimus on, kuidas usaldust taastada. Kui valitsused ja suurettevõtted oma territooriumist ning võimust veidi ei loovuta, on väga raske loota, et aktivistid koostööle tuleksid. Kui «globaalsest lõunast» pärit riikide panust interneti arengusse alahinnatakse, kannustab juba protest ise vastandumist.