Juhan Paadam: null senti ja hiilgav meeskond

Juhan Paadam Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Meeskonda liitis soov olla esimesed ja teha midagi unikaalset, meenutab Juhan Paadam Õpetajate Lehes 13 aastat tagasi Eurovisiooni Eesti lauluvõistluse korraldamist.

Juba 13 aastat on möödas Eesti võidust Eurovisionil ja 12 aastat Eurovisioni korraldamisest Eestis. Pärast võitu Kopenhaagenis oli minu esimene mõte, et nüüd on see siis käes. Hurraa! Esimene tõsine mõte oli, kas meil jätkub järgmise Eurovisioni korraldamiseks piisavalt inimesi, teleprofessionaale. Et tehnikat ja raha ei jätku, oli ilmselge.

Eurovisioni lauluvõistlus on ehe televisioon oma parimal kujul. Saade on otsesaade, kõik toimub siin ja praegu ning sisu panevad tänapäeval kokku 30–44 teleorganisatsiooni. See on unikaalne koostööprojekt aastast 1956. Varsti täitub Eurovisionil 60 aastat ja jutud tema suremisest ei vasta tõele. Et iga korraldaja tahab eelnevat üle trumbata, on ainult hea. Tuuakse välja uuemat tehnikat ja uusi võimalusi, aga kõige tähtsamad on ideed. Saate formaat jätab väga vähe ruumi muule peale laulude ja hääletamise. Need napid minutid tuleb kasutada targasti, meie puhul selgelt oma riigi reklaamimiseks. Meelelahutusžanr seab omad reeglid. Et öelda oma maa kohta midagi meeldejäävat, tuleb kõvasti vaeva näha.

Eesti võitis Eurovisioni lauluvõistluse, nagu öeldakse, esimese endise idabloki maana. Me polnud ju omal ajal isegi mitte idabloki maa, vaid okupeerituna lihtsalt osa Nõukogude Liidust. Eestit tollal eriti ei tuntud. Juhtus drastilisi lugusid. Üks ajakirjanik paigutas meie maa praktiliselt Siberisse. Ja see polnud kauge Balkani, vaid Saksa ajakirjanik. Kõige tugevam märk Eestist (Estoniast) oli selleks ajaks parvlaeva Estonia traagiline hukkumine.

Aastal 2001 oli Eesti Televisiooni renomee ühiskonnas kehvapoolne. Meie palgad olid madalad, meeleolu majas vilets. Valitses krooniline rahapuudus. Eesti Televisioon oli piltlikult öeldes pankroti äärel. Eraettevõttena oleks ta võinudki pankrotti minna, aga avalik-õiguslikuna polnud see mõeldav, kuidagi tuli hinges püsida.

Mõte 100 kuni 180 miljoni vaatajaga saate tegemisest tõmbas pehmelt öeldes sisemuse krampi. Tuli sügavalt sisse-välja hingata ja mõelda, mis meil on ja mida pole. Jumala abiga on Eestis kunstnikke, heliloojaid, graafikuid, koreograafe jne piisavalt. Mul oli idee kaasata välismaal töötavaid silmapaistvaid eestlasi. Kõiki eestlasi koju tuua pole võimalik, aga arvan, et need, keda vaja, leidsime üles, näiteks Teet Kase ja Annely Peebo. Annelyle tegin ettepaneku saatejuhiks kandideerida. Vaevalt oleks ta ise selle peale tulnud. Pealegi oli tol ajal kommunikatsioon aeglasem. Mitte nagu praegu, et pruugib Vabaduse väljakul korraks köhatada ja juba on see Viinis teada.

Rahaga oli kahtlemata keeruline. Alustasime null sendiga. Esimene raha riigi toetustena tuli minu mäletamist mööda alles märtsis-aprillis. Senimaani saime raha piletimüügist. Müüsime tolle aja kohta suurima summa, umbes 15 miljoni krooni eest pileteid. Tollane rahandusminister, hilisem peaminister Siim Kallas ütles küll kohe, et vajalik raha leitakse. Leitigi, aga see võttis kaua aega. Aega oli meil täpselt 11 ja pool kuud. Nagu jumala tahtel ehitati parajasti Saku suurhalli, mis valmis lauluvõistluseks. Kõik klappis nagu iseenesest. See võis olla ka ettemääratus – see väike rahvas peab nüüd oma sõna ütlema.

Aga ükski asi ei sünni tühjale kohale. Loominguline järjepidevus majas, kus ma 41 ja pool aastat töötasin, oli loonud tugeva professionaalse põhja. Sellele oli hea ehitada. Meil oli fantastiline, kordumatu meeskond. Laulvad saatejuhid oli mu väga kaua kantud kinnisidee.

Kui on raha, tuleb ka tehnika. Aga inimesteta ei tule midagi. Olen uhke, et kogu suur töö oli eestlaste tehtud. Ainult telerežissöör oli rootslane, sest meil polnud multikaamera režii kogemuse ja väljaõppega režissööri. EBU kvaliteedi standardid tuli aga täita.

Keerulisi hetki oli ilmselt iga päev, aga need tuli lahendada. Esimene raks mõjub halvasti, teised elad juba rahulikumalt üle. Sellise meeskonnaga polnud võimalik nutma hakata. Mäletan, et eelarveprojekt oli mitmekümne miljoniga totaalselt lõhki. Käisime läbi kõik positsioonid – valgus, lava, heli, kujundus jne, terve ööpäeva koos laua taga istudes – ja kratsisime rahanumbreid väiksemaks. Kuni sai öelda: sinul on nii-, sinul naapalju, vaata, mis sa sellega teed … Läksime ära siis, kui teised tulid tööle. Hakkama tuli saada sellega, mis oli.

Meie käsutuses oli pikk koridor vana telemaja teisel korrusel. Tuled laupäeval või pühapäeval ja näed: kõik uksed on lahti. Kõik inimesed on tööl. Kellelegi pole öeldud, et ta peab tulema. Kes teeb midagi esmaspäevaks valmis, kes valmistub läbirääkimisteks rootslastega … Selline tunne, nagu oleksime perekond, kes on kogu aeg koos olnud, ja veel selline, kellel pole probleeme. Ei mäleta, et keegi oleks kurtnud. See, mis seltskonda koos hoidis, polnud kindlasti raha. Palk oli meil tavaline. Meid liitis soov olla esimesed ja teha midagi unikaalset. Teha niisugust televisiooni, millest olime unistanud, ning teha seda maailma parimal tasemel. Tegimegi.

Aeg-ajalt kohtume praegugi ning neid kohtumisi saadab tunne, et meie-vorm pole kusagile kadunud ja võiksime hakata kas või kohe uut lauluvõistlust ette valmistama.

Juhan Paadami meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi