Andres Reimer: Vene propaganda Hiina laternas

Andres Reimer Foto: Postimees

Kogu maailm jälgis pingsalt, kuidas Hiina presidendi Xi Jinpingi ja Vene riigipea Vladimir Putini silme all sai eelmisel nädalal allkirjad kahe riigi gaasilepe – nii kirjeldas toimunut meie idanaabri meedia. Võib arvata, et pingsalt jälgisid lepingu allkirjastamist ennekõike Kremli mehed, kes tõenäoliselt hoidsid hinge kinni. Ootuspäraselt asus idanaaber kümme aastat kestnud raskete läbirääkimistega tulnud lepingut kasutama propagandamasina õlitamiseks kohtades, kus rohmakad hammasrattad jubedalt krigisevad.

Lääne põlguse alla sattunud Putin säras taas kangelasena. Vähemalt oma rahva tähelepanu juhiti kõrvale Krimmi okupeerimiselt ja terroristide mahitamiselt Ida-Ukrainas. Kremli propagandistid hakkasid levitama väiteid, et NATO suurendab kohalolekut Ida-Euroopas vastukäiguna Vene-Hiina gaasilepingule.

Gaasitehingu ümber hõljus propagandaudu juba kümme aastat tagasi, kui polnud kindel, kas vildiga jalg Pekingi ukse vahele mahub. Läbirääkimisi serveeriti Kremli siseheitlusena, kus läänemeelsed tahavad äri Euroopaga, kuid näete: teised kisuvad torukest Hiinasse. Rääkimata jäeti, et Hiinat hakkavad varustama uued leiukohad, mis pole Euroopaga seotud. Niimoodi üritas Kreml torpedeerida Euroopa seadusi, mis ohjeldasid Vene gaasimonopoli.

Leping Hiinaga on gaasirahast elavale Venemaale töövõit, sest demokraatiat ahistav režiim püsib, tehes lihtrahvale kingitusi. Eurooplaste gaasinälg aitab Kremlil sotsiaalsete kingituste eest tasuda: alates 2000. aastast on Venemaa gaasitoodang jäänud ligikaudu samaks, kuid gaasi ekspordilt teenitud summa on ligi neljakordistunud.

Gazprom hakkab hiinlastele gaasi müüma mulluse ekspordi ligikaudse keskmise hinnaga 350 dollarit tuhande kuupmeetri eest.

Kui Gazprom suudab Hiinasse mõne aasta pärast müüa 38 miljardit kuupmeetrit maagaasi aastas, mis vastab ligi viiendikule Venemaa senisest ekspordimahust, võib Kremlil jätkuda raha paisuvate sotsiaalkulutuste katmiseks.

Kohe maailma suurimaks majanduseks tõusva Hiina energianälg paisub, kuid kivisöega harjunud hiiglasele ei ole Vene gaas esimene valik, sest tema energiatarbest katab maagaas vaid neli protsenti.

Ehkki Hiina kavatseb gaasi põletamist järgmise kuue aasta jooksul kahekordistada, jääb Venemaa väiksemaks vennaks, sest leidub ka teisi pakkujaid ja Hiinal on märkimisväärsed maagaasivarud. Praegu impordib Hiina gaasi Usbekistanist ja Turkmenistanist. Samuti ehitatakse võimsat gaasitoru läbi Birma.

Katar, Austraalia ja Indoneesia varustavad Hiinat veeldatud gaasiga (LNG). Gazprom ja Hiina ettevõte CNPC sõlmisid Shanghais 400 miljardi dollari suuruse ja 30 aasta pikkuse gaasileppe, aga ikka pole teada, mis päriselt juhtub. Jakuutias asuvas leiukoha mahule pole antud usaldusväärset hinnangut. Putini sõnul jätkub gaasi 50, ekspertide sõnul 20 aastaks. Ühed allikad nimetavad ekspordi alguseks 2017., teised 2018. ja kolmandad alles 2019. aastat.