Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Saar: sisekaitseakadeemia järjekordsest ärakolimisest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Saar | FOTO: Toomas Huik

Taas üles­kerkinud plaan viia sise­julge­oleku­asutustele töötajaid ette val­mistav kõrgkool üle Ida-Virumaale on üpris küsitava väärtusega, kirjutab Tartu Ülikooli krimino­loogia professor Jüri Saar.

Lõppematus seebiooperis sisekaitseakadeemia asukoha teemal algas uus hooaeg. Nagu klassik Tšehhovil – Moskvasse, ikka Moskvasse! Meil Ida-Virumaale Eesti riiki kaitsma ja uueks looma, Narvat ja kogu regiooni Eestile tagasi võitma. Õhk on isamaalisest võltspaatosest paks. Läks täide varasem ennustus, et akadeemia rahuaeg kestab järgmiste valimisteni. Ehk kohalikest kuni europarlamendini, napilt pool aastat tuli täis. Või on ehk tegemist pigem stultoloogilise probleemiga?

Sisekaitseakadeemia kolimisest rääkis otsesõnu eurosaadik Tunne Kelam (Delfi, 4. mai), tuues esile järgmised majanduslikud ja sotsiaalsed argumendid. Sisekaitseakadeemia peaks tegema Narvast, linnast, mis pommitati II maailmasõja lõpul maatasa, kust elanikud küüditati ja kuhu seejärel veeti üle poole sajandi võõrpäritolu elanikkonda sisse, taas Eesti linna. Majandusele pidi mõju olema samuti võimas. Alguses suurehitus, hiljem hoonekompleksi haldamine, kuid kõige olulisem olla kaudne mõju. Kõik tuhat või isegi enam inimest tahtvat «süüa, poes käia ja vaba aega veeta». Seetõttu polevat tegemist mitte kuluga, vaid hindamatu investeeringuga meie kõigi julgeolekusse, mis tuleb kiiremas korras teoks teha.

Halb toon on panna kõik asjad kokku, sealjuures liialdab autor nagu kogemata kadettide arvuga. Niisugune arv tuleb kokku ainult siis, kui liita kokku kõik kaugõppijad ja astmed, mis on Narva puhul väga kaheldav. Kõige olulisem on tähele panna, millest veteran-isamaalane ei räägi. Ta ei räägi akadeemiast kui õppeasutusest, sisuliselt ainukesest Eestis, kuhu on loodud suurte pingutustega pädevus sisekaitseliseks koolituseks. Seda rahvusvahelisel tasemel, millest annavad tunnistust akrediteeringud ja üha uued koolituspakkumised riikidest, kus seistakse silmitsi samade probleemidega, mis Eestis olid 1990. alguses.

Akadeemia kõige suurem tähtsus Eesti julgeolekule ongi sisekaitseline koolitus ning võimekus tagada selles vallas 21. sajandi kompetents. Sealt peavad tulema piisavate kutseoskustega ja riigile lojaalsed sisekaitsevaldkonna väljatöötajad ja elluviijad-juhid. Kui see funktsioon saab kannatada, on tehtud riigile äraütlemata suurt kahju. Järjepidevus on üks garantiidest, mistõttu on hädasti vajalik sisekaitseakadeemia seadus, mis annaks koolile piisava stabiilsuse. Sel tasemel stabiilsuse, mis suudaks vastu seista igasugustele huvidele, mis ei pruugi üldsegi lähtuda riigi kaitsmise vajadustest.

Julgeoleku aspekti on oluline välja tuua ka praeguse akadeemia asupaiga puhul Pirita-Kosel. Riigi jõuametkondi esindav struktuur on ligidal riigi südamele ja Tallinna suurimale linnaosale, kust halbade asjade kokkulangemisel võib pärineda oht Eesti riiklusele. Näiteks kui Tallinnast hakataks otseselt tegema autonoomset oblastit. Paiknedes Lasnamäe külje all, vastvalminud õigeusu kiriku lähedal, on seal asuval akadeemial suur sümbolväärtus. Seetõttu tuleb see õppeasutus korda teha, ajakohastada akadeemia infrastruktuur ja ehitised. Sealt lahkumine tähendaks ka visuaalses mõttes põgenemist ja piirkonna jätmist Lasnamäe nõlval kõrguva õigeusu kiriku varju.

Narva nõuab aga kõige enam tõelist tootmist, mis annaks tööd ja leiba kohalikule rahvale ning mille jaoks eelduste loomine oleks riigi ülesanne. Muidugi ootab kogu Ida-Virumaa juba üle 20 aasta pikisilmi Eesti riigi suuremat tulemist ning kahtlemata on vältimatu riigi suurem ja jõulisem kohalolek selles regioonis. Kogu Ida-Virumaa vajab ilmset Eesti julgeoleku huvides veel üht sõjaväeüksust, loogiline oleks piirivalve koosseisu tugevdada. Näiteks sisekaitse operatiivrügemendi asemel, mis omal ajal ära kaotati, võiks luua piirikaitse operatiivrügemendi. Sõjaväestatud politsei mudeli järgi, mis oleks analoogiline Itaalia või Austria karabinjeeridega. Narva-Jõesuusse kui looduslikult võrratusse kohta saaks rajada kaitseväe puhkekodu, suure kompleksi, kus viibiks pidevalt kohal meie sõjaväelasi. Võimalusi oleks mitu ning nende puhul ei kaasneks millegi olemasoleva äralõhkumist.

Kokkuvõttes on taas propageeritav nn investeering Kirde-Eesti piirkondlikku arengusse ja Eesti riigi stabiilsusesse ja toimimisse üsna küsitava väärtusega. Tahaks küsida nendelt, kes üritavad jällegi sisekaitseakadeemiat Ida-Virumaale kolida, järgmised avalikku vastamist eeldavad küsimused.

1. Kas vahepeal (viimase aasta jooksul) on tehtud uuringuid akadeemia Ida-Virumaale viimise otstarbekuse (mitteotstarbekuse) kohta? Kui jah, siis millised olid tulemused?

2. Kas varemalt oli kavandatud bartertehing, kus Kreenholmi manufaktuuri krunt oleks läinud riigile, mille eest selle omanikule oleks antud sisekaitseakadeemia praegused krundid (Kase tänaval, Murastes ja Paikusel)? Kas on võimalik, et kavandatud tehinguskeem on aktuaalne siiani?

3. Kas IRLi või mõne teise suurpartei finantseerijate hulgas on isikuid, kes saaksid sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimisest kaudset või otsest materiaalset tulu? Kas neile isikutele kuulub sellest kolimisest kasu saavaid äriühinguid?

4. Kas IRLi või mõne teise suurpartei liikmete hulgas on isikuid, kes saaksid sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimisest otsest või kaudset materiaalset tulu?

Tagasi üles