Tiina Kangro.

FOTO: Peeter Langovits

Eesti kulukas töövõimereform on auklik ja läbimõtlemata, kui tegelikus elus läheb vaja lausa rehepaplikke lahendusi, leiab ühe erivajadustega noormehe näite varal ajakirjanik ja telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro.

Mihkel on 19-aastane puudega noormees. Ta on lõpetanud põhikooli, kus ta õppis toimetuleku õppekava järgi. Kui vaja, siis ta loeb ja kirjutab, toimetab arvutiga, kuid mõõdukas intellektilangus ja kehv nägemine päris iseseisvat eluga toimetulekut ei võimalda. Praegu õpib Mihkel kutsekoolis kodumajandust. Nädala sees elab ta seal, sest koolil on internaat. Ema saab siis tööl käia ja Mihkli noorema õega tegeleda.

Muidugi on Mihklil hulk oskusi: ta suudab koristada, süüa teha, lauda katta, muru niita, mõnd asja remontida või parandada. Kahe aasta pärast aga saab kool läbi, Mihklile pistetakse diplom pihku, ja edasi ... ei tule mitte midagi.

Kuidas ei tule?! Meil on ju startimas töövõimereform ja kõik puuetega inimesed on oodatud tööturule. Igaüks on teretulnud leidma endale unistuste töökoha ja töötukassa abistab seejuures vajadusel tööturuteenustega.

Oletame, et Mihkel võtabki end pärast kutsekooli lõppu töötukassas tööotsijana arvele. Õieti ta lausa peab sinna minema, sest muidu ta ei saa taotleda toetust (senine töövõimetuspension). Kuna Mihkel ise asjaajamistest ja rahast eriti ei taipa, läheb ta sinna ema käekõrval. Mihklile tehakse 250-eurone hindamine ja töötervishoiuarst tuvastab Mihklil osalise töövõime (oh üllatust kutsekooli lõpetanud inimese puhul). Käed-jalad on küljes, üldiselt liigub, 30 protsendi ulatuses näeb, ja kuuleb. Kipub küll kiiremalt väsima ja päris iseseisev ei ole, aga kui töökohal on hea juhendamine, suudaks poiss etteantavat tööd teha küll, vähemalt pool päeva korraga. Sobiks hotelli koristajaks, mõnesse toitlustusasutusse abitöödele jne.

Osaliselt puuduva töövõime kompenseerimiseks saab Mihkel 180-eurose töövõimetoetuse. Selleks peab ta täitma aktiivsusnõudeid, otsima töökohta ja osalema töötukassa pakutavatel teenustel, näiteks käima töötute klubis või minema ümberõppele. Teenustele peab teda viima ema, sest pere elab maakohas, linnast 60 kilomeetri kaugusel. Et Mihkliga teenusel käia, tuleb emal end töölt vabaks võtta.

Kuna Mihkel ei ole iseseisev, on töötukassal võimalus pakkuda tema tulevasele tööandjale võimalust, et esialgu käib poiss tööl tugiisikuga. See peaks olukorra lahendama. Ema otsib töökuulutusi ja kirjutab Mihkli nimel kandideerimisavaldusi. Neid tuleb teha, et tõestada oma aktiivsust. Vastused on muidugi eitavad, aga ega Mihkel ei saakski Eesti teise otsa tööle käima minna, olgu tugiisikuga või ilma, sest kus ta siis elaks? Rendiks sobivas linnas korteri, aga seal ta vajaks ka igapäevaeluga toimetulekuks tugiisikut. Päris omaette ta elatud ei saaks. Töötukassa annaks aga tugiisiku vaid tööl käimiseks ja teatud tundide arvuga. Millest aga maksta korteri ja eraelulise tugiisiku eest? Ja kust selline tugiisik üldse leida?

Mihkli kodukohas tööd ei ole, sest seal pole ühtki tööandjatki. Kodu juurest sõidab päevas mööda kaks bussi, üks Vändra ja teine Rakvere poole. Vändrast saaks edasi Pärnusse, aga igapäevane sõit töö ja kodu vahel võtaks sel juhul koos ootamistega neli-viis tundi. Ja kust selle sõitmise jaoks raha leida, kui elada tuleb 180 euro­ga?

Jah, kuna Mihklil on puue, saab ta sotsiaalkindlustusametist oma puudest tulenevate lisakulutuste katmiseks ka puudetoetust. See on aga täpselt nii suur, et kaks korda Pärnusse ja tagasi sõita. Selles mõttes ongi parem, et ka Pärnus pole leidunud tööandjat, kes Mihklist huvitatud oleks.

Mihkli ja tema ema suguste inimeste muret mõistes on töötukassa teinud möönduse ega nõuagi enam kord kuus töötukassas kohal käimist. Võib lihtsalt märku anda telefoni või e-posti teel, et ollakse aktiivsed. Muidugi on Mihkel igal ajal oodatud teenusele, aga jah, mõistetakse, kui ta tulla ei saa. Toetus lubatakse vähemalt alles jätta.

Mihkel aga istub kodus ja nokitseb niisama. Läheduses ei ole noortekeskust, päevakeskust, puuetega inimeste töökeskust. Kui kaugemal on, siis algab ring uuesti: pole transporti, et sinna sõita. Need kõik peaksid olema kohaliku omavalitsuse funktsioonid (kuigi keegi ei tea täpselt, et millised siis ikkagi), aga igatahes ei puuduta see töövõimereformi.

Ema võib Mihkli panna kirja riiklikule erihoolekandeteenusele, näiteks psüühikahäiretega inimeste hooldekodukoha oote­le (kutseharidus ei ole siin takistuseks), aga seal on järjekorrad aastaid pikad. Tasapisi hakkabki noorel mehel kaduma ka tegutsemisjulgus. Võib-olla järgmisel töövõime hindamisel viie aasta pärast saabki siis juba tuvastada, et tal töövõime siiski puudub. Siis tõuseks pension, ei, ikka töövõime toetus, 320 euroni kuus. Oleks parem Mihklile parema äraelamise mõttes ja oleks parem ka töötukassale (langeks ära vajadus teenuseid osutada).

Ent mõtleme: kas töövõime puuduks sellisel juhul Mihklil või äkki hoopis hirmkalli reformiga ellu kutsutud uuel töövõime toetamise süsteemil?

Õnneks on Mihkel alles kutsekoolis ja ülal kirjeldatu oli hüpe lähitulevikku. Õnneks on Mihkli kutseõpetajatel süda õiges kohas ja nad on pakkunud poisile välja teise lahenduse. Natuke rehepapliku ja riikliku finantsmõtlemise seisukohalt äraspidise, aga mida sa hädaga teed.

Nimelt ei keela seadus noorel inimesel pärast lõpetamist alustada uue eriala omandamist, olgu või samas kutsekoolis. Niisuguseid «elukestvaid õppijaid» on teisigi ja see ongi praeguse korralduse juures ainus võimalus kinkida neile erivajadustega noortele, tegelikult täiesti töövõimelistele, pilet paar aastat edasi kestvasse normaalsesse ellu enne, kui algab allakäik. Kuni kutsekoolid pole lõhki läinud ja mõnel ametnikul pole pähe löönud seegi kraan kinni keerata – loomulikult midagi mõistlikku asemele pakkumata.

Mida siis nüüd peale hakata?

Töövõimereform saaks praegu veel paljud niisugused, ka teist laadi sihtgruppe puudutavad kitsaskohad riigi jaoks kulusäästlikult ja inimeste jaoks elukvaliteeti tõstvalt lahendada, kui tegijail jätkuks oma kabinettides istudes mõistust, või kui küsitaks nende käest, kes teavad, kuidas asjad on.

Auklik ja läbimõtlemata reform, mida valitsuse liikmete enamik vastavalt omavahelisele, ei tea kust ja mille nimel tekkinud kokkuleppele, selle saatuslikest vigadest hoolimata läbi suruda tahab, võib tuua kasu asemel palju kahju.

Euromiljonid lastakse suures osas tuulde, haldusaparaat nuumatakse rasvaseks, töötukassast hakatakse töövõtjate poolt sinna kindlustusmaksete näol kogutud raha avalikkusele teadmata «hea ja parema» pärast suunama töövõime hindamiste nime all meditsiinisüsteemi. Ja seda kõike seepärast, et meie riigielu korraldajad ei adu, et killustunud hoolekandeteenused, riigi ja omavalitsuste lõppematu vastasseis, haridus-, sotsiaal-, tervishoiusüsteemide tegevus, tööturupoliitika ning riigi finants- ja majandusnäitajad on tihedas omavahelises seoses.

Tegelikult ei olegi see üksnes nägemise küsimus – nägijaid meil siiski on! –, vaid hoopis enam vastutuse küsimus. Kes vastutab töövõimereformi eest?