Jürgen Tamme

FOTO: Andres Haabu

«Selline laev võimaldanuks Musta mere laevastikul viia oma missiooni lõpule 40 minutiga, mitte aga 26 tunniga, nagu see aega võttis,» ütles Vene mereväe endine komandör Vladimir Võssotski pärast Gruusia sõda kuraasikalt. Laev, millele admiral viitas, on Prantsuse Mistral-klassi dessantlaev.

Helikopterikandjate ostu lepinguni jõudsid riigid 2011. aastal, kui Prantsusmaa riigipea oli Nicolas Sarkozy ja Venemaal keegi presidenditiitlit kandnud Dmitri Anatoljevitš. Tasub mainida, et Prantsuse toonane suursaadik Moskvas põhjendas lepingut nii: «Venemaa on meie jaoks partner. Seetõttu pole sõjalis-tehnilises koostöös mingeid tabusid ega keelde.» «Hüperpresident» Sarkozy kuulutas isegi, et tehing lõpetas lõplikult külma sõja.

Sellised olid meeleolud Pariisis kaks aastat pärast Gruusia sõda, mis pidanuks purustama illusioonid KGB ekspolkovnikust Venemaa liidri suhtes. Naiivsus, et näivuse loomise spetsialist võiks olla partner, ei kadunud ja nüüd surub Kreml salakavala agressiooniga põlvili Ukrainat. Élysée palees on vahetunud küll president, kuid seisukoht partnerluse küsimuses ei näi olevat muutnud. Tabusid ja keelde ei eksisteeri, olgu sõda külm või kuum.

Miks ei võiks François Hollande oma eelkäija ajal sõlmitud tehingust loobuda? See pole nii lihtne. Ükski varasem Prantsuse president pole olnud nii ebapopulaarne kui Hollande. Päevalehe Le Monde viimase küsitluse järgi on Hollande’i toetus langenud 61 protsendilt 18-le. «See on peatumatu erosioon,» resümeeris uuringufirma juht.

Põhjuseks pole rolleril mööda Pariisi kihutava riigipea kuramaaž nägusa näitlejaga ja (järjekordne) lahkuminek, vaid presidendi suutmatus lahendada suuresti eelkäijalt päranduseks saadud majandusprobleeme. Lühidalt, Hollande pole toonud oodatud muutust.

Hollande’i vaatevinklist on kaalukausil riikliku osalusega tehing, mille tühistamine tähendaks sissetuleku kaotust tuhatkonnale töölisele ja kajastuks langeva kõverana populaarsustabelis. Teisel kaalukausil on solidaarsus liitlastega. Olgugi et tore, aga raha sisse ei too ja populaarsust ei kasvata. Nii ongi tehing ebapopulaarsusrekordeid lööva Hollande’i jaoks olulisem, isegi kui sel moel relvastatakse riiki, mis praegu kimbutab Ukrainat ning kelle pikemaajalised ambitsioonid tekitavad muret.

Tõsi, Prantsusmaa on lubanud oma lennukid Ida-Euroopa riike kaitsma, panustada luurelendudesse ja abistada küberrünnakute puhul. Kuid Pariisi loogika, et müüdavad laevad pole sõjalaevad, kui neid uusima tehnoloogiaga ei varustata, on pehmelt öeldes kaheldav.

Me vajame midagi käegakatsutavat ja näitlikku, et protsessidest ja sündmustest aru saada. Pariisi tahtmatus tehingust loobuda ei näita, et Prantsuse presidendil on probleeme populaarsusega – mis on tõsi –, vaid seda, et tema juhitav riik pole valmis Vene rahale selga keerama, isegi kui too jõuga piire ümber korraldab ning oma naabreid ohustab. See aga ei jäta just parimat muljet.