Anna Karolin

FOTO: Erik Prozes

Hea valimistava järgimist ning teledebatte hinnanud valimiste valvur ja Eesti Väitlusseltsi kohtunik Anna Karolin toob välja talle olulised järeldused seekordsest Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniast ning unistab ka tulevikukampaania teemadel.

1. Kampaaniast: lõputult julgeolekust, vähe päris tööst

Võrreldes eelmiste (nii KOV kui europarlamendi) valimistega tulid erakonnad välja palju sisukamate, läbimõeldumate ja ka Euroopa Liidu tulevikule keskenduvate kampaaniatega. IRL tõstatas jõuliselt korruptsiooni ja julgeoleku teema, mille suutsid edukalt enda kasuks pöörata suurima sellealase kogemusega Reformierakonna saadikud. Keskerakond rõhutas neile loogiliselt pigem pehmet julgeolekut, vältides mitmes arutelus neile piinlikke Ukraina küsimusi. Tundub, et valimiskastide juures seda vältida siiski ei õnnestunud – need, kel oli Ukraina teema osas lahkarvamus, valisid pigem Yana Toomi.

Erakonnad üritasid ka üksteisele vastanduda, küll otsekui dementorite suudluste, NLKP viidete või pilviste Kremli müüridega, ent see õnnestus vaid Indrek Tarandil, kes küll väiksematel debattidel oli sisukas, ent suurel ekraanil kas üldse keeldus vaidlemast või lihtsalt lahmis.

Lõpliku hinnangu valimiskampaaniale saab välja lugeda madalast valimisaktiivsusest – valijale ei ole selge, kas ja kuidas Eesti hääled europarlamendi tööd mõjutavad. Olin üllatunud, kui vähe räägiti kampaania vältel saadiku praktilisest tööst ja omadustest, kontaktidest, mis aitavad väikeriigi ja väikese fraktsiooni saadiku tööle kaasa ning paneksid Eesti rohkem pildile. Samuti räägiti vähe teemadest, millest tavainimene võiks hoolida ning milles on europarlamendil suur roll, näiteks tarbijakaitse ja keskkonnakaitse.

2. Hea valimistava: hea miinimumi järgimine on siiamaani palju nõutud

Hea valimistava on kokkulepe Eesti kodanikuühiskonna ja erakondade vahel, et erakondade esindajad järgivad kampaaniat tehes mõistlikke miinimumnõudeid – on sisulised, ei kuluta korruptiivselt avaliku võimu raha enda kampaania tegemiseks ning tunnistavad ausalt üles, kui nad on peibutuspardid. Kui eelmised kohalike omavalitsuste valimised andsid valvuritele traagiliselt palju tööd, oli nende valimiste kampaania suhteliselt kirgedevaba. Sellegipoolest leidsime valvuritega mitmeid olulisi rikkumisi.

Mitme rikkumisega paistis taas silma Keskerakond, kes endale mittesobiva valimisviisi – e-hääletamise – turvalisuse õõnestamiseks vahetult enne valimisi kampaaniat alustas. Kuigi valimiskorra kriitika võib olla põhjendatud, on kaheldav, kas vahetult enne e-valimiste algust või enne ekspertide lõppraporti valmimist (e-valimiste raport valmib augustis) kisa tõstmine on tehtud headel eesmärkidel. Samuti räägiti otsekui juhuslikult just vahetult enne valimisi kõikidest imelistest munitsipaalteenustest, mida Tallinna linnavõim oma kodanikele pakub.

Reformierakond ja IRL võtsid aegruumis otsekui tagasi liikudes kasutusele igihalja poliittööriista – naeruväärse vastandamise. Kas sinine ja jõukas taevas või ähvardav Kreml? Kas mossitav ja pahur munitsipaal-Savisaar või naeratav ja sportlik Ansip? Kas Nõukogude Liidu taustaga endised kommunistid või säravvalge minevikuga IRL? Lisaks plakatitele endile õigustasid erakonnad vastandumist ka intervjuudes, väites, et maailm ongi selline. Valimisvalvurina pean nentima, et seni kuni ei ole reaalset fototõestust kellegi kirglikust suudlusest Putiniga, on sellised reklaamid siiski mittesisulised ja valijat alahindavad.

3. Veel valimistavast: hästi oli palju

Valimistava rikkumised jätavad mulje, nagu oleks erakonnad Eesti majandusliku toimetuleku kõrval suurim riiklik probleem. Tegelikult olid need valimised suur edasiminek ka valimistava järgimises.

Saime teada, kes kandidaatidest on peibutuspardid, üksikkandidaat Silver Meikar andis kõigile head eeskuju, avalikustades oma kampaania kulud ja tulud, ning meedia tuli välja väga julge ja analüütilise kampaaniaanalüüsi ning arutelude, kõnede sarjadega. Kandidaadid kohtusid valijatega igal pool üle Eesti, eelistades otsesuhtlust suurtele kampaaniatele.

4. Tublid tegijad: tugevate naiste ning üksikkandidaatide ralli

Need valimised näitasid, et Eesti naiste roll poliitikas ei ole hoida oma suud kaunite suurt silmade kohal lukus. Marju Lauristin, Kaja Kallas ja Yana Toom on küll kõik väga erinevad, ent selge tõestus sellest, et Eesti poliitikat rikastavad tublid ja pädevad naised. Rohkem naisi järgmiste riigikogu valimisnimekirjade tippu!

Pärast Tarandi võidukat debüüti eelmistel valimistel kerkis üksikkandidaate kui seeni pärast vihma. Hea tulemuse tegid veel Tanel Talve, Krista Mulenok, Silver Meikar, Kristiina Ojuland. Peale peavoolupoliitikast pärit saadikute oli ülejäänud üksikkandidaatide roll pakkuda alternatiivset meelelahutust ning hulle ideid inspiratsiooniks poliithuumorile («Tujurikkuja», palun?).

5. Debatid: sõnaosavus loeb

Mingil põhjusel paistavad Eesti kandidaadid liiga vähe investeerivat avalikku esinemisse ja sõnaosavusse. See on levinud amatöör­arvamuse viga – avalik esinemine on vaid traditsiooniline rusikate või avali kätega vehkimine ning kõlaval häälel veetlemine. Ka saatejuhid paistavad pelgavat teravust – esitatakse küll häid küsimusi, aga vastust saamata liigutakse edasi, selle asemel et erakonna esindaja vastusest kõrvale hiilimine kergelt hukkamõistvalt välja tuua ning vastust uuesti nõuda.

Tegelikult on hästi esinevad poliitikud – näiteks mitmete debattide võitja Kaja Kallas, Urmas Paet või Indrek Tarand – sõltumata oma ideoloogilistest vaadetest või individuaalsest stiilist austatud paljude valijate seas ning enda esinemise kallal töötamine väärib rohkem tähelepanu. Enda igapäevaste toimetustega hõivatud valijat ei peaks sundima kuulama igavaid kõnesid, venivaid lauseid või demagoogiat. See teeb juba kauge Euroopa poliitika raskesti talutavaks.

Osa viimati mainitud demagoogiast on ka mõistlikkus ja mõõdukus – vastandumine ainult siis, kui selleks on põhjust, ja mitte iga teema erakonnavahelise võitlusse rakendamine. Mõistliku ja mõõdukana paistis nende valimiste jooksul silma Kaja Kallas, kes minu hinnangul selle tõttu pälvis ka paljude traditsiooniliselt mitte Reformierakonna valijate hääled.

Seega, kõik erakonnad väitlema!

6. Unistuste kampaania

2019. aasta EP valimised oleksid suurepärased, kui:

•    ei kandideeriks ühtegi peibutusparti,

•    kõikide erakondade kampaaniakulud oleksid mõistlikud ja avalikustatud,

•    valimisnimekirjades oleks võrdselt tugevaid nais- ja meeskandidaate,

•    valimisnimekirjade ja programmide põhjal otsustades oleks ka eestivenelastel rohkelt häid valikuid,

•    reklaamikampaaniad oleksid sisukad ja teravmeelsed, programmid sisulised ning Euroopa Parlamendi teemadele keskenduvad, olles kokku pandud ekspertide osalusel ja soovituste järgi,

•    arutelud oleksid täis häid esinejaid, kellel on selged argumendid ja hea tõestus; kõik väldiksid demagoogia kasutamist ja asjatut vastandumist,

•    keegi ei suudleks kedagi, kui, siis võib-olla alles valimispeol,

•    kõik kodanikud saaksid aru, et poliitiline kultuur on nende endi teha, ja kõik läheksid valima.