Euroopa Parlamendi valimisaktiivsus teistes riikides näitab, et põhivoolu valijat need ei huvita. See aga pakub võimaluse euroskeptilistele parteidele, kirjutab MTÜ Euroopa Maja endine tegevjuht Herman Kelomees Postimehe arvamusportaalis.
Herman Kelomees: eurovalimistest on saanud euroskeptikute nišš
/nginx/o/2019/10/31/12701785t1h51b7.jpg)
26. mai 2014, 13:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvusvaheline meedia kasutab täna europarlamendi tulemustest järeldusi tehes ulatuslikult Prantsusmaa peaministri väljendit «poliitiline maavärin». See pole kuigi objektiivne olukorra kirjeldus, pigem on tegemist sensatsionalismiga.
Esimest korda saab öelda, et europarlamendi valimiste aktiivsus ei ole rekordmadal, aga väga napilt – 2009. aastal oli 43 protsenti, seekord 43,11 protsenti. Võtame ette äsjaste valimiste «pahad poisid» Suurbritannia ja Prantsusmaa, kus valimised võitsid UK Independence Party ning Front National.
Võrdleme valimisaktiivsust riiklikel üldvalimistel eilsete eurovalimiste aktiivsusega - Suurbritannias parlamendivalimistel 65 protsenti, eurovalimistel 34 protsenti; Prantsusmaa presidendivalimistel 80 protsenti, eurovalimistel 43 protsenti. Peaaegu kahekordsed vahed.
See näitab, et põhivoolu valijat eurovalimised ei huvita. Miks peakski, kui Euroopa võimukujunemise visuaalseks sümboliks on Euroopa Ülemkogu tippkohtumised, kus otsustajateks on Merkel, Hollande, Cameron ning teised valitsusjuhid. Euroopa Parlament ei ole Euroopa asjade otsustajana pildil. Valija tunneb pigem, et tegelik võimalus europoliitika mõjutamiseks on riiklikel valimistel osalemine, sest tähtis on riiki esindava valitsusjuhi isik, mitte europarlamentäärid.
See pakub omakorda suurepärase võimaluse euroskeptilistele parteidele, sest eelpool mainitud põhivoolu valija passiivsus võimaldab neil enda valimistulemust mutanteerida. Need parteid, näiteks UKIP koos miljardär Paul Sykesi rahalise toetusega, on teinud senisest võimsamad kampaaniad.
Eurovalimistest on saanud euroskeptikute nišš. Konkreetselt nendel valimistel viitsib nende valija palju rohkem. Seda ei saa aga tõlgendada kui äärmusluse tõusu, sest oma arvamuse on öelnud kõvasti alla poole rahvast. Prantsusmaa Rahvusassamblees on Front Nationali esindajaid kaks (577 liikmest), Senatis mitte ühtegi; Briti parlamendis pole mitte ühtegi UKIPi esindajat.
Äärmusparteide tulemuste ülevõimendamine meedias annab neile täiendava lava enda toetuse kasvatamiseks. Maavärinatest ja šokilainetest rääkimine lõppenud eurovalimiste puhul on ajakirjanduseetika küsimus.