Sigrid Kõiv

FOTO: Mihkel Maripuu

Tööaja lühendamine kui kompensatsioon pensioniea tõusu eest näib – vähemalt selle pealiskaudse väljaütlemisena, millega esines läinud nädalal roheliste fraktsiooni aseesimees Marek Strandberg – just sedasorti ideena, mis iseloomustab, miks Euroopa ei suuda tõusvate majandustega konkurentsis olla.

Sest vaatamata unistusele kolmepäevasest nädalavahetusest tekib masuvalus majanduse arengut jälgides kohe hulk küsimusi, millele ei saa vastata pereväärtustele viidates.

Globaalsetes tingimustes ei tuleks see muidugi kõne allagi, et Eesti oleks üks neist lühema töönädalaga erandeist. «Nad seal ju reedeti ei tööta,» mõtleks ettevõtja Saksamaal.

Pikapeale tüdineks sellisest «lisaarvestamisest» ja otsiks partneri näiteks Lätist. Seda nimetatakse kaotuseks rahvusvahelises konkurentsis. Ja et Eestis on isegi osaajaga töötamine väga harv, tähendaks ametlikult lühem tööaeg ainult kahte asja: väiksemat palka ja rohkem ületunde.

Kuid oletame, et töönädala lühendamises näeksid majanduse võluvitsa paljud Euroopa riigid. 40 tunni asemel 32 tundi nädalas töötav inimene võiks olla puhanum ja innukam.

Tavaloogikat kasutades on lihtne jõuda ka järeldusele, et kui töö tegemiseks on vähem aega, tuleb leida nupukamaid tehnoloogiaid ja võtta tööle rohkem inimesi. Need ideed meeldivad valijatele igas riigis.

Kuid loogika, mis töötas hästi tööstusrevolutsiooni päevil, ei pruugi nüüd enam sobida. Sest maailm on muutunud – toona terve maailma arengut vedanud eurooplane on muutunud laisaks.

Maailma majanduskasvu veavad riigid, kus töötingimused on Euroopaga võrreldes jubedad, nt Hiina, India või Brasiilia – enamik eurooplasi ei kujutaks ette, et teeniksid sääraselt oma igapäevast leiba. Ja kas on kuulda olnud, et neis riikides töötajad oma õiguste nimel massiliselt streigiksid või meelt avaldaksid?

Ei.

Loomulikult ei tähenda see, et ka eurooplased peaksid töötama 12 tundi päevas, pesulõksud silmalaugude küljes. Ka tööaja lühendamise mõte ei pruugi olla automaatselt halb. Võib-olla tooks see kaasa Euroopa uue tõusu, kas või näiteks sellepärast, et puhtast igavusest hakkavad inimesed eneseharimisega tegelema.

Aga see ei teki iseenesest – meelelahutusmaailma mastaabid näitavad, milleks inimesed oma vaba aega kasutavad. Järelikult nõuaks muutmist ka inimeste suhtumine oma vabasse aega.

Aga tööaja lühendamisega lihtsalt millegi kompenseerimiseks omaenese suhtumises midagi muutmata jõuame kolme-nelja põlvkonna möödudes välja selleni, et hiinlased ei tee meile enam odavat allhanget. Meie teeme hiinlastele.