Juhtkiri: kas 152 miljonit lihtsalt koolirahaks?

Estonian Airi lennuk. Foto: Raigo Pajula.

Eesti lennurahvas on uusi, väiksema kulutasemega ja keskkonnasäästlikumaid Bombardieri lennukeid oodanud juba ülemöödunud aasta märtsist saadik.

Kuigi Estonian Air lootis neid taevasse lennutama asuda juba läinud aastal, pole lennukeid ikka veel ja segaseks jääb, kas neid tulebki.

Kuid see polekski halvim võimalik stsenaarium. Uute lennumasinate tulemata jäämisest hullem oleks see, kui Estonian Air kaotaks lennukite eest juba ette makstud 152 miljonit krooni, sest ülejäänud summat pole suudetud umbes miljardi kroonise tehingu teostamiseks lihtsalt leida.

Ent see 152 tuulde lennanud miljonit võib viimastel aastatel kahjumit teenivale Estonian Airile saatuslikuks saada.

Võimalik, et hirmul on siinkohal liiga suured silmad. Võimalik, et Estonian Airi esindajad on nii head läbirääkijad, et vaatamata tehingu venima jäämisele lõpeb siiski kõik hästi, ettemaks on asja eest ja uued lennukid varsti kohal.

Kuidas Estonian Airil uute lennukite hankimisega praegu läheb, on väga raske teada, sest lennufirma juhtkond ei taha midagi öelda.

Siiski paneb imestama, kuidas on nii suure tehingu puhul võimalik, et käsiraha makstakse küll ära, kuid seda ei teata, kust puuduolev summa saadakse?

Võiks ju eeldada, et olemas on nii plaan A, plaan B kui ka plaanid C ja D. Otsus uute lennukite ostmiseks tehti küll 2008. aasta kevadel, mil peatse majanduskriisi eest hoiatajaid peeti alles õnnetusekraaksujaiks, kuid hoiatused olid ikkagi juba õhus ning see pidanuks iga miljarditehingu sõlmija ettevaatlikuks tegema.

Selle kuu alguses teatas valitsus, et Eesti riik omandab 90 protsenti Estonian Airist. SAS oli juba mõnda aega Estonian Airile edutult kosilast otsinud. See aga tähendas seisakut lennufirma arengus.

Majandusminister Juhan Parts avaldas lootust, et riik suudab Estonian Airi kolme aastaga kasumisse viia ja Tallinnast lähtuvate lendude arvu suurendada. See lohutas neid, kes olid juba hakanud muretsema Tallinna tupikjaamaks muutumise pärast.

Ent kas peatse suuromaniku – riigi – entusiasm säilib, kui nüüd peaks ilmnema nii suure tehinguga säärane teadmatus ja venimajäämine Estonian Airi poolt? Loomulikult, riik kuulus aktsionäride hulka ka lennukite ostutehingu otsustamisel, nii et ilmselt ei ole toimuv majandusministeeriumile üllatus.

Siiski tahaks loota, et rahvusliku lennukompanii juhtimine saab nüüd hoolsamalt luubi alla võetud ning isegi võimalused, et lennufirma maksab suure käsiraha teadmata, kas ja kuidas ülejäänu kokku saada, välistatakse juba eos.