Krista Kodres: Eesti ülikool «akadeemilise kapitalismi» tuultes

Foto: SCANPIX

Professor Krista Kodres kirjutab, kuidas «akadeemiline kapitalism» on sundinud ülikoole massilisele «ebaspetsialistide» tootmisele.

Eesti meedias hiljuti alanud arutlemine ülikoolihariduse kitsaskohtade üle toob avalikkuse ette probleemid, mis on juba üsna pikalt painanud kõiki, kes õpivad ja õpetavad.

Kuulun ka ise nende hulka, kes on kogu kõrgharidusreformide jada läbi teinud: 1990. aastatel ülemineku viieaastaselt stuudiumilt nelja-aastasele ja sajandivahetuse paiku liitumise Bologna deklaratsiooniga, mis sätestas õppesüsteemi kolm bakalaureuseaastat, kaks magistri- ja neli doktorantuuriaastat.

Reformitud on ka õppekavu ning õppejõu staatust ja ülesandeid, mis tähendab, et pool tema töökoormusest langeb õpetamisele ja teine pool teadustööle. Professori (tagasi)valimine on seotud eelkõige viimasega, mis tähendab teatud kvoote publitseerimises ja edukust uute doktorite ettevalmistamisel.

Eesti kõrghariduspoliitika järgmisteks tugisammasteks on olnud ülikoolide rahastamine nn pearahasüsteemi kaudu – iga eriala üliõpilasel on oma hind – ning riiklik tellimus, mis sätestab, mitu ühe eriala üliõpilast riik konkreetsel aastal ülikoolilt tellib. Vastavalt sellele kujuneb ka ülikoolide eelarve.

Seejuures on oluliseks nüansiks, et ülikoolid võivad vastu võtta ka tasulisi üliõpilasi, kelle kaudu on võimalik oma rahakotti paisutada. Lisaraha saadakse ka Eesti ja Euroopa teadusprojektide kaudu.

Euroopa rahaga koostöös on viimasel ajal oluliselt paranenud üliõpilaste ja õppejõudude mobiilsusvõimalused – õppimine ja enesetäiendamine välismaal.

Eriti viimase kümne aasta kogemus on aga näidanud, et paraku mitte kõik reformisambad ei kanna ja nii ongi academia hoone vajumas upakile. Mitmed kolleegid – professorid Tiina Kirss, Rein Veidemann, Ülle Madise, Jüri Saar, Tõnu Viik – on juba viidanud paljudele reformide kaasnähtustele: ülikoolihariduse kvaliteedi langus, õpetamisprotsessi anonüümsus ja pealiskaudsus, õppejõu väljakurnamine, situatsioon, kus osa üliõpilasi on kliendid, teine osa «õiged» üliõpilased jne.

Ülikooli seest vaadates võib olla igatahes üsna kindel, et süsteem on end ammendanud ega vasta enam kellegi ootustele ega huvidele. Kuidas on lugu vaatega väljastpoolt?

Lõppkokkuvõttes pole ju ka ülikool asi iseeneses ega toimi vaid akadeemilise pere enda teadmiste edendamise huvides. Ühiskonnale on ülikooli vaja kui uute teadmiste ja eliidi taimelava, et tagada toimetulek ja jätkusuutlikkus kaasaegses maailmas.

Loosungitena on need eesmärgid olemas ka Eestis. Kõige kõrgemal tasemel räägitakse innovaatiliseks ühiskonnaks muutumisest. Siiski on päris selge, et praegune süsteem ei vasta ka ühiskonna ootustele, ei genereeri ega garanteeri selle kvalitatiivset uuenemist.

Teadlaste tublid saavutused, millest lehtedes viimasel ajal palju kirjutatakse, ei pruugi jätku saada, sest vundamendi vildakus tasalülitab pidevalt pingutusi.

Ilmselt vajavad ülevaatamist paljud senised sambad korraga, see tähendab, et kosmeetiline renoveerimine siin ei aita.

Kahtlemata on üks olulisemaid probleeme kõrghariduse rahastamine. 2006. aastal oli see Eestis 1,1 protsenti SKTst. Meie lemmikuks olevas võrdlusriigis, maailma ühel edukamal kõrgharidusmaal Soomes oli see toona 1,7 protsenti. Ja me ei räägi absoluutsummadest. Lõputult pole võimalik ilma rahata kvaliteedi poole hüpata.

Kvalitatiivselt suurenev rahastamine peaks esimeses järjekorras olema suunatud süsteemi reformimisele: eelkõige tuleks lõpetada ülikoolide sundimine «akadeemilise kapitalismi» teele, võimaldades neil loobuda sõltuvusest tasuliste üliõpilaste sisse toodud rahast. See omakorda lubaks loobuda üliõpilaskonna praegu pealesurutud suurendamisest, mille tagajärjeks on keskpärasust tootvad massiülikoolid.

Hästi läbimõeldud numerus clausus – riigi tellitavate kohtade kindlaksmääramine – võiks jääda, sest see võimaldab formuleerida riigi vajadusi teatud erialade järele.

Muide, tuleb öelda, et Eesti Kunstiakadeemias, kus töötan, ja kus riigi tellitud kohtade arv on väga väike – ulatudes erialati 5–15 kohani –, töötab riigi tellimuse süsteem enam-vähem hästi. Et kunstierialad ei ole üleliia prestiižikad ja akadeemia ruumikitsikus pole võimaldanud «tasuliste» arvu liigselt suurendada, ei kannata me vähemalt massiülikoolistumisega kaasnevate probleemide all.

Rahastamise suurendamine tähendab kõigi Eestis õpetatavate erialade pearaha radikaalset tõstmist. Praegu tuletatakse see riigieelarvest eraldatud raha kogusummat laiali jaotades, mitte aga tegelikest vajadustest lähtudes.

Korralik finantseerimine võimaldaks muu hulgas muuta rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks õppejõudude töötasu ning luua praegusest tõhusam akadeemiliste üksuste struktuur: ma ei tea ühtegi Euroopa või Ameerika professorist kolleegi, kellel poleks assistenti, aga just nii on see meil tavaks.

Samuti võimaldaks see kõrgelt kvalifitseeritud spetsialisti töö fokuseerimist. Praegu – suurenenud ülikoolibürokraatia tingimustes – kulub väärtuslik õppe- ja teadustöö aeg üha olulisemal määral administreerimisele. See tähendab, et oma seaduses ettenähtud ülesandeid ei ole õppejõul tegelikult võimalik täiel määral täita.

Rääkimata sellest, et aja pealesunnitud raiskamine tasalülitab soovi ja võimaluse ühiskonnas (kriitiliselt ja konstruktiivselt) kaasa rääkida – ka see on lõppeks academia missioon.

Kvalitatiivsest hüppest rääkides ei ole võimalik mööda vaadata ka doktorantuuri rahastamise süsteemist, sest just sealtkaudu peaks olema tagatud tippspetsialistide juurdekasv ja tase.

Kurb tegelikkus näitab, et Eesti Vabariigi doktorandi stipendium on 6000 krooni, mis küll kuidagi ei võimalda täiskasvanud, sageli juba perega inimesel end neljaks aastaks ainuüksi teadusele pühendada. Sestap otsivad doktorandid lisatööd, mis ideaaljuhul on ülikooli juures ja seostub väitekirja uurimisteemaga.

Paljudel erialadel pole see aga võimalik, sest ülikoolid ilma teadus­grantide rahastusgarantiita doktorante palgata loomulikult ei taha. Teadusgrante on aga väiksematel erialadel võimatu rohkesti taotleda, sest taotlemisel kehtib nn viie doktori miinimumseadus.

Niisiis on see surnud ring – doktoriõppe väärtuslik aeg jagatakse kõrvalteenistusega, sest selleks ollakse süsteemi tõttu sunnitud, rohkem tugigrante on aga võimatu taotleda, sest doktorite arv ei suurene või suureneb väga aeglaselt. Neis tingimustes ületab enamik doktorante oma nelja-aastase nominaalse õppeaja ja paljud kaovad ülikoolist jäädavalt.

Teine end väga selgelt kompromiteerinud reform seostub Bologna süsteemi (ülepeakaela) rakendamisega. Mitte ainult meie, vaid kõik Euroopa ülikoolid on sellega hädas.

Viimati Greifswaldi ülikooli külastades olin tunnistajaks üliõpilaste demonstratsioonile, mis kritiseeris üleminekut kolmeaastasele bakalaureuseõppele, ning Berliinis käies kuulsin, et üks sealseid tuntumaid ülikoole – Freie Universität Berlin – plaanivat, Bologna süsteemi senisest kogemusest nördinuna, omal riisikol taastada 4 + 2 + 4 ­õppesüsteemi.

Asi on selles, et kolmeaastane ülikooliõpe on erialaseks koolituseks ebapiisav – bakalaureuse- ja magistritööde tasemevahe on mäekõrgune. Asi on ka selles, et ideaalis planeeritud kaheaastane jätkuõpe magistritasemel jääb sageli ette võtmata ning nõnda saab ühiskond endale palju «haritud» inimesi, kes tegelikult pole spetsialistid.

Samas leiavad nad tööturul lõpuks oma väljundi, suurendades «ebaspetsialistidena» riigi või ettevõtluse korraldamise ja toimimise tasanditel ebakompetentsust.

Kokkuvõttes, ülikoolide oluline sisend ühiskonda on paratamatult madalakvaliteediline. Niisiis tekib siingi küsimus, kuidas sellisel moel teha igatsetud suurt hüpet innovaatilise, teadmistepõhise ühiskonna suunas?

Suured muutused nõuavad julgeid poliitilisi otsuseid. Ja muidugi poliitilist tahet ning võimaluste kaalumist. Kogu rahastamise suurendamise juttu – ja on selge, et ka nelja-aastase bakalaureuseõppe taastamine nõuaks riigilt lisaraha – võib pareerida tuntud argumentidega, et raha ei ole, et ühiskonnas on palju teisigi põletavaid probleeme jne.

Siiski peaksid poliitikud lahendusi otsima ja asuma tulevikustsenaariumide kujundamisele.

Näiteks võiks kaaluda kõrghariduse rahastamispõhimõtete muutmist ka selles suunas, et kaasata riiklikus ülikoolis õppida soovijate enda raha. ­Tean, et seda on tehtud mõnel Saksa liidumaal, kusjuures õppemaks on hoitud madalal, kuid see on olemas, et saada kõrgharidusse täiendavat raha ja tegelikult enam angažeerida-motiveerida õppurit ennast.

Imetlen haridus- ja teadusministri jõuliselt läbiviidud põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ning imestan, et selgelt vankuva Eesti ülikooli jaoks pole ministeeriumil jõudu jätkunud.

Üllatav on ka rektorite vaikimine nüüd, mil diskussioon ülikoolide sisu ja toimimise osas on juba mõnda aega kestnud, kuigi mäletan, et nii Alar Karis kui ka Rein Raud on varem oma õppe- ja teadusasutuste kurba massiülikoolisaatust meedias kahetsenud.

Ei jää üle muud, kui oletada, et pealesurutud «akadeemiline kapitalism» on ka ülikoolide juhid alla neelanud, ära väsitanud, käega lööma sundinud. Loodetavasti mitte lõplikult.