A. S. Byatt: «Romaan on kunstiteos, mitte õppetükk»

A. S. Byatt Foto: SCANPIX

A. S. Byatt (1936), kodanikunimega Dame Antonia Susan Duffy, on tunnustatud inglise kirjanik, kes valiti 2008. aastal ajalehes The Times viiekümne suurima Teise maailmasõja järgse briti kirjaniku hulka. Tema peateos, Bookeri kirjandusauhinna pälvinud «Lumm» ilmus eelmisel aastal kirjastuses Varrak Krista Kaera tõlkes. Tegu on ühtaegu erudeeritud ja südamliku armastusromaaniga. Seda võib nimetada ka ebakonventsionaalseks põnevuslooks, mille käivitajaks pole mitte laip või kadumine, vaid hoopis armastuskiri.

Postimehele antud intervjuus tunnistab Byatt, et «Lumma» kirjutamiseks sai ta impulsi pealkirjas olevast sõnast (ingl keeles on teose pealkiri «Possession» – J. K.). Nimelt kuulas Byatt Briti Raamatukogus inglise romantilise luule ühe olulisema esindaja ­Samuel Taylor Coleridge’iga tegeleva õpetlase ettekannet ja mõistis, et see naine oli pühendanud Coleridge’i uurimisele kogu oma elu. «Mõtlesin, et kas ta on luuletaja lummuses või on luuletaja hoopis tema lummuses. Mõni aasta hiljem mõistsin, et sellel sõnal on ka seksuaalne tähendus, ning alates sellest hetkest oli mu idee kahest armastajapaarist, üks minevikus, teine olevikus,» selgitab Byatt.

«Lumm» on rikas tekst, milles on kõrvuti mitu lugu. Armastuslugu (või kaks), omamoodi põnevik ja intellektuaalne lugu, labürint. Kõik need kihid on osavalt omavahel seotud. Autor nendib, et tema enda jaoks on romaani kõige olulisem mõte selles, et luuletused on kriitikutest tähtsamad – luuletused on tähtsamad kui kirjandusteooriad või neile kohandatud biograafilised käsitlused.

«Lumma» kirjutamise ajal töötas Byatt ülikoolis õppejõuna ja ta nägi, kuidas tudengid kaotasid erinevaid (feministlikke, strukturalistlikke jne) kirjandusteooriaid õppides kirjandusliku elevuse. Sellega haakub Byatti jaoks probleem luuletustest proosatekstis. Byatti toonane toimetaja, naise sõnul suurepärane luuletaja Dennis ­Enright käskis tal raamatu jaoks luuletusi kirjutada. «Kasvasin üles viktoriaanliku luule saatel – mu ema oli Robert Browningu asjatundja – ja mu pea oli selle rütme tulvil. Luuletused peaaegu kirjutasid ennast ise.»

«Lumm» on Byatti esimene ajalooline romaan ja autor tunnistab, et ta keskendus 19. sajandi luuletajatele; sellele, kuidas hoida nende olemust elus. «Juba pealkiri peaks viitama, et tegu pole eelkõige realismiga – see on proosapoeem luulest ja lugu lugude lummast.»

Kirjanikul ei ole Byatti arvates mingisuguseidki kohustusi peegeldada oma ühiskondlikku ümbrust – aga kui ta seda teeb, on tal kohustus teha seda adekvaatselt.

Byatt märgib, et «Lumma» mõjutas väga tugevalt Umberto Eco. ««Roosi nimes» on olemas Sherlock Holmesi laadis detektiivilugu, jant, hulganisti keskaegset teoloogiat – sain korraga aru, et võin samamoodi teha. Ma kasutasin mõningaid stseene, mis sarnanesid väga suure inglise romantilise romaanikirjaniku Georgette Heyeri omadega. Ma mõistsin, et nii kaua, kuni sa jutustad head lugu, võid sa ka sügavalt mõelda.»

«Lumma» kõige olulisem tegelane on Christabel LaMotte, fiktiivne 19. sajandi luuletaja, kellele luule oli igapäevaelu vastand – ta kasutas metafoore nagu väravaid, mille kaudu sai argipäevast põgeneda –, samas on argipäeva kajad ta luules olemas. «LaMotte oli autsaider – vallaline naine, kes elas koos teise naisega ja kirjutas salavärsse. Ma armastasin teda, kuna ta ei saanud olla kirjutamata – ta oli keele lummuses. Tean seda tunnet hästi. Ma armastasin ka Ashi (samuti fiktiivne luuletaja Randolph Henry Ash, LaMotte’i armastatu – J. K.) – ta oli hea südamega ja keeletundlik mees. Nad oli pühendunud inimesed. Seks oli nende jaoks palju tõsisem asi kui hilisematele põlvkondadele.»

Byatti sõnul on Ashis koos erinevaid Victoria ajastu poeete: Browningut, Alfred Tennysoni, Arthur Hugh Clough’d ja pisut ka Matthew Arnoldit. Prototüüpe ta ei soovi kasutada, sest vabamalt tunneb ta end siis, kui ta saab karaktereid täielikult välja mõelda. «Christabel meenutab pisut Christina Rossettit – aga Rossetti kurb kristlase hääl polnud päris see, mida ma soovisin. Seega lugesin väsimatult Emily Dickinsoni. Christabeli kirjade stiilis on sarnasusi Emily Dickinsoniga – aga tema mõtteviisis mitte.»

Byatt ei ole varajanud, et teda on mõjutanud sõprus Iris Murdochiga ja viimase looming. Samas on «Lummas» autori arvates seda mõju vähem kui mujal tema loomingus. «Ta oli filosoof ja tema ideed köitsid mind väga. «Lumm» on kirjanduslik mäng, mida mängib kirjandusliku taustaga inimene. Kui ma Murdochi esimest korda lugesin, oli inglise romaan suures osas lame sotsiaalkriitika – Iris näitas, et romaanides on võimalik ideedega töötada.»

Byatti üks armastatumaid tekste on Wallace Stevensi poeem «Märkusi ülimast luulest», mis koosneb kolmest osast – «See peab olema abstraktne», «See peab sisaldama muutust» ja «See peab valmistama heameelt», neist viimane on «Lumma» mõistmiseks kõige tähtsam. «Mul on Stevensi poeemiga peaaegu religioosne suhe. Romaan on kunstiteos, mitte õppetükk.»

Aga kirjutamist põhjendab Byatt sellega, et tal on keele suhtes obsessioon ja selles on midagi väga ürgset.

Byatt meenutab, et kui ta hakkas kirjutama, siis ütlesid Iris Murdoch ja Doris Lessing, et neid kurvastab mastaapsete, tolstoilike ja dostojevskilike romaanide puudumine. «Iris ütles, et romaanid olid kas «kristallilised» või «ajakirjanduslikud». Praegusel hetkel paistab silma, et Indias kirjutatakse suuri romaane Indiast (Amitav Ghosh, Neel Mukherjee), Nadeem Aslam kirjutab Pakistanist ja Afganistanist, Michelle de Kretser Sri Lankast. Aga samas mõtlevad inglise autorid välja igasuguseid põnevaid vorme – näiteks David Mitchell, Adam Thirl­well, Tobias Hill, Ali Smith, Philip Hensher, Lawrence Norfolk, A. L. Kennedy ja Jane Gardam, kes hoolimata oma 85 eluaastast leiutab ikka veel uusi lugusid ja loojutustamisviise.»

«Lummast» on olemas ka samanimeline ekraniseering, kus peaosi kehastavad Gwyneth Paltrow ja Aaron Eckhart. «See oli aus adaptatsioon,» võtab Byatt filmi kokku. «Ma püüdsin neile öelda, et loo peategelased olid Victoria ajastu inimesed (LaMotte ja Ash), aga ega keegi mind ei kuulanud. Paltrow ja Eckhart olid head. Jennifer Ely, suurepärane näitlejanna, oli ­Christabeli osas kahjuks möödalask. Ta oli liiga vaikne ja liiga kena. Yorkshire’i maastikud olid kenad. Ma võitlesin filmitegijatega, et nad ei annaks salakavala ameerika professori rolli inglasele – ameerika filmides on kurjamid alati inglise päritolu –, aga lõpuks valisid nad valet sorti ameeriklase. Kindlasti peaks vaatama Philip Haasi filmi «Inglid ja putukad», mis on meistriteos – väga hästi üles ehitatud, väga head näitlejatööd («Angels and Insects», mille aluseks on Byatti jutustus «Morpho Eugenia» – J. K.).»


Kirjanik Tallinnas

A. S. Byatt esineb reedel, 30. mail kell 17 Tallinnas Kirjanike Majas.

Ta on festivali HeadRead külaline.

Kirjandusfestival HeadRead toimub 28. maist 1. juunini.

Täpne kava headread.ee