Villu Otsmann

FOTO: Erakogu

Vürst Grigori Potjomkin oli keisrinna Katariina Suure tõeline favoriit nii suhetes kui võimus. Robert K. Massie kirjutab keisrinna elulooraamatus, et ta võitles Türgiga, mis viis Venemaa piiri Mustale merele, ning valitses Novorossijat nagu imperaator ning töötas üheksa aastat, et muuta see impeeriumi jõukaks osaks.

Ta korraldas keisrinnale ringsõidu Krimmi, mida on peetud kõige märkimisväärsemaks turneeks, mida ükski valitsev monarh on iial ette võtnud. Tegelikult tekkis sellest aga legend «Potjomkini küladest»: et näidatud jõukad külad olid tehtud värvitud papist ning õnnelikud külaelanikud olevat olnud kostümeeritud pärisorjad. Tänapäeval tähendab see väljend igapäevases keelekasutuses pettust või võltsingut ebameeldiva tõe salgamiseks.

Lepingud, sunnijõud ja arutelud

Ukraina julgeolek olevat tagatud rahvusvaheliste lepingutega, millega ta lasi end tuumarelvitustada? Lucas Kello on analüüsinud Euroopa riigisüsteeme 19. sajandi võimu tasakaalust kuni sõjajärgse «ühtsuse» süsteemini. Juba antiikajast pärit maksiim «tugevad saadavad korda, mida suudavad, ja nõrgad taluvad, mida peavad» olevat pärast maailmasõdu seatud kahtluse alla. Seda kinnitab paradoks, et nõrkasid tekib juurde ja nad on väga hästi hakkama saanud. See kogemus aitab mõista, et sõjajärgse Euroopa «võim» rahvusvahelistes suhetes tähendab süsteemi, mille eesmärk on püsiv rahu ja töömeetodiks arutelud. Need ei taandu ainelistele väärtustele, sest tähtis on psühholoogia ning veenmisoskus. Kas rahvusvahelised lepingudki pole siis muud kui sellised arutelud, ja mis roll jääb õigusele?

Mäletan professor Peeter Järvelaiu kirglikke õigusajaloo loenguid umbes nii, et kes küll on ainsa riigina suutnud Nõukogude Venemaad võita avatud sõjas (loe: tänapäeval oskuslik veenmine) ja sõlmida temaga tema esimese rahvusvahelise lepingu (loe: tänapäeval psühholoogiliselt nõukogude «mina» tunnustamine). Nüüd on meil allakirjutatud Eesti-Venemaa piirileping. On see nüüd millegi alustatu õiguslik lõpp või uue õiguskorra algus või lihtsalt üks kestev arutelusüsteem?

Inimõigused, majanduslikud ressursid

Üks mu tuttav käis Habarovskis meelde tuletamas armeeteenistust. Ta kohtas taksojuhti, kes kirus, et kuradi hiinlased on nõus tegema tööd sama niru palga eest kui venelased, kuid teevad sealjuures veel tööd ka ning säästavad raha koju saatmiseks. Kõik töökohad on hiinlaste käes. Raamatus «Valgete ööde jõgi» kirjutab paadiga piki Leenat matkanud Jeffrey Taylor erilisest inimtüübist bitš – bõvšii ­intellgentnõi tšelovek. Nii on läinud soomeugrilasi valitsenud Novgorodi ja Kiievi russide riigiga.

Tänapäeva Euroopa rajaneb lepingulistel alustel, mille eesmärgiks on rahu hoidmine ja vahendiks ressursside ühiskasutus. Kestev rahu on täpsemalt sõnastatud Euroopa inimõiguste konventsioonis, mille üle teostab järelevalvet kohus Strasbourgis. Ressursside ühiskasutuseks loodi Euroopa Söe- ja Teraseühendus, millest on arenenud Euroopa Liit. Kas me pole mitte olukorras, kus kohus tuleb Stras­bourgist viia Donetskisse, endisse Stalinosse, mis on piirkonna raske- ja söetööstuse keskus?

Konventsioon sätestab inimese õiguse elule, mille kaitseks asus Euroopa Inimõiguste Kohus esialgse õiguskaitse korras Ukraina kriisi vahetult lahendama. Kohus kutsus pooli hoiduma mis tahes, eriti sõjaliste, vahendite kasutamisest, mis võivad tuua kaasa tsiviilelanikkonna õiguste rikkumise. Tundub, et õigus suudab olukorrale adekvaatselt reageerida. Samas on see väljakutse kohtu tõsiseltvõetavusele, kui nn rohelised mehikesed ei kao. Rahvaste Liit heitis pärast Talvesõja algust Nõukogu Liidu välja ja algas sõda. Tänapäeva Euroopa Inimõiguste Kohus otsib teisi võimalusi. Asjas Küpros vs Türgi tehti lahend Türgilt 90 miljoni euro väljamõistmiseks 1974. aasta sõjalise tegevuse ja jätkuva Küprose territoriaalse liidendamise eest.

Kuus sajandit tagasi Kulikovos purustas Vene vägi Kuldhordi mh Krimmi stepirahvastest koosnevad väed. Kahe aasta pärast rüüstas Kuldhord Moskva. Kokkuvõttes algas Moskva iseseisvumine. Neli sajandit hiljem saatis Venemaa õigeusklike kaitsmise ettekäändel armee Poolasse ning rahu ja vabade valimiste tagamiseks ümberpiiratud Varssavis panid poolakad ametisse oma viimase kuninga, kes oli Katariina Suure endine armuke ja «nukk». Tema abil viidi läbi Poola jagamised. Sõdades Türgiga lasi Venemaa iseseisvuda Krimmil, selle hiljem annekteerides ja türklastelt üle võttes.

Kahekümne aasta pärast marssis Napoleon mahapõlenud Moskvasse. Kokkuvõttes sai Venemaast Euroopa suurriik. Vähem kui kaks sajandit hiljem liidendas Nõukogude Liit salaja Poola ja okupeeris selle. Kahe aasta pärast olid Hitleri väed Leningradis. Kokkuvõttes asus Nõu­kogude Liit võimule pooles Euroopas. Paistab nagu muster: väike agressioon, järgneb purustav vasturünnak, mis kurnatakse läbi lõputute kaotustega, ja järgneb võidukas võimu laienemine. Mis siis järgmiseks? Hiina vallutab täielikult Vene tööjõuturu, venelased kannatavad töötust ja viletsust, kuni ühel hetkel Hiina upub sisemaisesse abstraktsete hüvede ületarbimise mulli ning Venemaa võtab võimu kogu Aasias? Ülepakutud, jah, kuid Putin just sõitis Hiinasse.

Heaolu ja korruptsiooni võim

Põhiseadus sätestab meile sotsiaalse õigusriigi, Eurovisiooni võitja Conchita Wurst saadab kirju armastusega Putinile, meil on vaba internet ja e-valimised, Herman Simm istub vangis. Venemaal valitseb avalik seksuaalvähemuste foobia, internetti allutatakse valitsuse kontrollile, Janukovõtš põgenes 32 miljardi dollariga. Katariina Suur soovis oma Nakaziga saavutada inimeste võrdsust seaduse ees ja surmanuhtluse kaotamist ning teda peeti kunsti, kirjanduse ja hariduse patrooniks, ta elas nümfomaanina oma kirglike favoriitide võrgustikus, osales printsessina õukonna nn transvestiitide ballidel, kus tsaarinna Jelizaveta sai oma jäsemeid näidata liibuvates meestepükstes. Tema koduarestis viibiva abikaasa paljakäsi tapmisega olid seotud tema soosikud, ta sünnitas troonipärijaid abieluväliselt, riigistas kiriku varad, andis välja Georgi ordeni. Milline rõõmu- ja hirmusõltuvuse, heaolu ja korruptsiooni, ideaalide ja pragmatismi vastasseis?!

Lääne heaolu abstraktsus tundub põhivajadustest nii eemaldunud, et mälu nende korruptiivsest küünilisusest hägustub. Nagu indiaanlased elasid spiritualistlikus unenäomaailma kultuses ega märganud vaatamata šamaanide ja berdaššide maagilistele võimetele end kaitsta idast tuleva materiaalse ressursikultuuri eest. Nagu lihavõttesaarlased mattusid kivikujude kultuurikihti ja jäid tuulte meelevalda. Intellektuaalse omandi ja õiguslike abstraktsionismide maailm üha kasvab, kuid terasest ja söest pole veel pääsu. Pacta sunt servanda on Rooma õiguse ideaal ning Prantsusmaa teatas, et õiguslikult ei ole võimalik Venemaa sõjalaevade lepinguid mitte austada. Samas on ühiskondi, kus lubadusest tähtsam on vanema, ülemuse, mehe, tugevama, korrumpeerunuma jne nõue. Sellega on aga vabadel valimistel vähe teha.

Korrumpeerunud võimu alus on salakaval kardetavus. See võimaldab põhivabaduste arvel olla kangelaslik, taluda viletsust ja inimohvreid nagu holodomori ning siis võimu laiendada, mis taastoodab kardetavust. Probleem on, et sellisel võimul ei ole head võimalust lahkuda n-ö elusalt. Ukraina kriis näitab seda hästi. Võim ja tema kandjad moodustavad partnerluse, millest ei saa enam keelduda. Ukraina president põgenes Venemaale. Thukydidesi Peloponnesose sõja ajaloost leiame meloslaste ja ateenlaste dialoogi vallutussõjast. Meloslaste pakkumisele olla sõbrad, mitte vaenlased, vastavad ateenlased, et vaenulikkus ei teegi nii palju kahju kui sõprus, mis näitab alamatele nõrkust, kuna vastupidine oleks tõend vägevusest. Esimesed märgivad, et mida muud te sellega teete, kui häälestate enda vastu need, kes ei kavatsegi teid vaenata. Meloslaste mehed tapeti kõik maha ja ülejäänud orjastati. Mõne aasta pärast hävisid ateenlased totaalselt ning ülemvõim läks Spartale. Inimõigusalase tegevuse ülesanne võiks olla õiguslike instrumentide arendamine, mis võimaldavad korrumpeerunud võimul lahkuda rahumeelselt, hirmuta ja ärakasutamiseta.

Eestiski on mõni võimu küljes rohkem kinni kui teine. «Tere, tere, vana kere» tervitas Putin aasta pressikonverentsil ning meie ostsime Sotši pileteid. Milline vaba dialoog ja peen empaatia, kuid kes need «vanad kered» siis ikkagi olid, kes tervituse vastu võtsid? «Starova starova, staraja karova.» Tögamine nagu «jätku leiba, jälle sööte!?» või «viimane, hapupiimane!». Aga mis ühel eestlasel teha, kui regioonis on rahvusvahelised pinged, kui piim hakkab hapuks minema. Las läheb. Kuumad Eesti poisid söövad siis kama ja mõmisevad, et sellist Potjomkini piima ma juua tahakski.

Peterburis on mälestussammas, mis kujutab Rooma sõduri rõivais ratsanikku, pühenduseks Petro Primo Catharina Secunda. Potjomkin oli sängi ja sõpruse korruptsiooni fenomenaalne esindaja ning seisis aastaid Katariina võimu kõrval. Ta suri üksinda keset steppi Iasi linna lähistel ning vajus mõnevõrra unustusse, kuni bolševikud ta au sisse tõstsid. Putin, nagu Potjomkin, on vaevalt Suur. Juba seetõttu, et ehkki ta on sündinud Leningradis, valitseb ta Moskvast. Ajalukku võib minna Putini Sotši kui mängud roheliste mehikestega, kuid Potjomkin ei olnud see, kes oli kirjavahetuses Voltaire’iga, võttis vestlustunde Denis Diderot’lt ja pani aluse ühele võimsaimale Euroopa kunsti kogule. Talle meeldis kohtuda inimestega ilma püksata, küüsi närida ning tema viimased sõnad kirjas keisrinnale olid «ma ei tea, mis minust saab».