«Tuul tõuseb»

FOTO: Kaader filmist

Mida tähendab loojale tema viimane teos? Milline on viimase filmi sõnum, mida saab raiuda autori loomingu hauakivile? Kas see on kokkuvõte seni elatud elust või finišieelne ponnistus viimaseid jõuvarusid kokku võttes hingetuna lõpulindile viskuda?

73-aastane Jaapani animatsiooni suurmeister ning miljonite kultusrežissöör Hayao Miyazaki on oma filmi «Tuul tõuseb» laia ilma saates teatanud, et see jääb tema viimaseks tööks. Kuigi jaapanlaste keskmist vanust silmas pidades oleks justkui ajalist potentsiaali veel küllaga: tegi ju nukufilmimeister Kihachirō Kawamoto (1925–2010) oma viimase filmi 81-aastasena.

Ka teised animatsiooni musta vöö kandjad, nagu Priit Pärn või Juri Norštein, on lisanud aeg-ajalt oma filmidele tähendusliku ning hinda tõstva sildi «viimane».

Miks? Ju tunnetatakse igale oma filmile hinge andes hetkes olemise tähtsust ja seda, et Tuul võib olla raugemas...

Pealkirjas «Tuul tõuseb» sisalduvat sõna «tuul» on läbi aegade eri kultuurides kasutatud inspiratsiooniallika metafoorina. Samas meenutab see ka jumaliku jõu kohalolu, mis ei allu inimlikule tahtele ning võib oma võimsuses hävitavgi olla. Silmale nähtamatu tuul tekib ka mitmesuguste protsesside käigus, nagu näiteks põlemine, hingamine või külma ja kuuma kokkupuude. Baroksetel visualiseeritud teostel sümboliseerib neljast ilmakaarest puhuv tuul erinevaid iseloome, mis kujundavad Olemise keskkonda.

Neid õhkõrnalt tajutavaid ja märgatavaid vihjeid on vaimsust hindava Miyazaki filmis tagantjärele mõeldes mõnus avastada, kuid seda vaadates ei pruugi kõik sügavamad tordikihid ennast kohe maitsta anda... Esialgne mulje filmist on petlikult lihtsakoeline ja võib mõjuda kohati veniva hõllandusena.

Pigem mängufilmi kui Miyazaki varasemate fantaasiafilmidega sarnanev töö on omamoodi tagasivaade ajalukku, kahe maailmasõja vahelisele sotsiaalselt raskele ajale Jaapanis. Filmi peategelase prototüübiks on reaalselt elanud lennukikonstruktor Jiro Horikoshi (1903–1982), kes osales II maailmasõjas olulist rolli mänginud hävituslennuki Mitsubishi A6M Zero loomisel.

See on lugu andekast noormehest, kelle unistuseks oli saada hävituslenduriks, kuid kes kehva nägemise tõttu peab oma eesmärgist loobuma. Küll aga kohtub Jiro oma unenägudes itaalia lennukidisaineri Caproniga, kes avab tihti alateadvuse maailmas ringi uitava iseäraliku noormehe silmad: «Lennukid on kaunid unistused ja insenerid on loodud neid ellu viima!»

See mõte läbib ka filmi kihistusi ning võiks inspireerida ka Eesti poisse, et inseneriks õppida.

Lugu on ajendatud Tatsuo Hori 1930ndate lõpus kirjutatud samanimelisest lühinovellist ning selle motoks võiks olla Horikoshi lause: «Kõik, mida ma soovisin, oli teha midagi ilusat!» Selles sisaldub omajagu ka looja irooniat ja kriitikat. Avaneb ju filmi finaalis meile ilusa euroopaliku klassikalise muusika helide saatel põlenud maastik täis allatulistatud lennukirususid.

Üldistades jutustab film mehelikust ja naiselikust energiast, mida tuul nii oma loovuses kui ka hävitavuses ühendab. Keskne on mõistagi armastus.

Jiro armastatu on tuberkuloosi põdev Naoko, kelle loovus väljendub looduse maalimises. Jiro unistuseks on aga töötada ründelennuki jaoks välja ilus konstruktsioon ning inspiratsiooniks on temalegi loodus. Töökaaslaste silmis veidrikuna märkab ta näiteks makrelli süües kalaluude ilu, et see vorm siis lennukit õhus hoidvatele metallkonstruktsioonidele üle kanda.

Meenub meie Anton Hansen Tammsaare teose «Elavad nukud» ainetel valminud Riho Undi animafilm «Hing sees» ja sellega haakuv mõte, et sõdurid kandsid vanasti ilusaid riideid, sest neil oli hing. Ka hävingus võib näha ilu ja elu!

Kuid armastavate noorte koosolemise aeg jääb üürikeseks: Naoko, hoides oma vastse abikaasa Jiro kätt, lahkub siit ilmast. Ka oma viimaste hingetõmmete juures tunnustab ja toetab naiselik energia hävitaja loomisele pühendunud mehe energiat!

«Esmalt tehakse ilu hävitamise ja alles siis inimeste jaoks,» selgitab loomisprotsessi olemust Jiro suur eeskuju Caproni filmi unenäomaailmas.

Lisaks silmailule on Miyazaki pööranud suurt tähelepanu ka helimaailma kontseptuaalsele ülesehitusele, mis peaks tähelepanelikule vaatajale pakkuma üllatusi ning mõtlemisainet.

Intellektuaalselt sisukas ja ootamatu on näiteks helikasutus suurte inimmasside põgenemise stseenides, kus vaataja näeb pildis meeleheitel inimeste liikuvaid suid. Kuid režissöör laseb meil kannatava inimhääle asemel kuulata hoopis raginat, mis tekib põgenike jooksmisest kiviklibul.

Kuhu kadus ja kaob siis inimeste hääl – tuul, mis saab alguse meie kopsudest? Pöörlevad propellerid, üles-alla liikuvad kolvid, mootorisisesed plahvatused – hoopis kõik need masinad on saanud enesele inimhääle kõla. Tehnoloogia on röövinud inimlikkuse!

Vaadates Miyazaki senist loodusest inspireeritud loomingut, võib tuule teema olla ajendatud ka soovist püstitada ausammas nii enesele kui ka stuudiole Ghibli: on ju mõlemad jäänud animatsiooni juures truuks paberile ja pliiatsile, kõndides sellega vastutuult ja eirates tehnoloogilist, arvutikeskset arengut.

Filmi pikkus on 126 minutit, mis tundub esmapilgul liig mis liig. Kuid teiselt poolt on oma sisult inimlikkust rõhutav ja vormilt tänapäevase klassikalise ilu kaanoneid järgiv, 30 miljonit dollarit maksma läinud film ideaalne võimalus eskapismiks.

Näiteks Inglismaal tunneb üha enam linnamodernismi sees elavaid inimesi vajadust mahukate ilukirjanduslike teoste järele, et põgeneda oma killustunud ning hüplikust argimaailmast terviklikku hingestatud paralleelmaailma.

Miks ei võiks meiegi siis hingata loomingule ning tasakaalule pühendunud inimeste võib-olla elu viimaseks jääva teosega kas või 126 minutit ühes rütmis – et tuul pääseks viimaks ka meie sügavatesse tuuldumata soppidesse!


«Tuul tõuseb»

Režissöör Hayao Miyazaki

Jaapan 2013

Alates 16. maist Tallinna kinos Artis