Maailma päästab kaastunne

Jon Steele Foto: Erakogu

Kauaaegne rindeoperaator, töö eest rohkelt auhindu pälvinud Jon Steele ütleb, et läks sõjaväljale soovist muuta maailma. Ja kukkus haledalt läbi. Tema tööst sõjakolletes ja võitlusest traumajärgse ärevushäirega rääkiv raamat «Sõjasõltlane» («War Junkie») ilmus äsja eesti keeles (Varrak, 2014), autor esineb 31. mail Tallinnas kirjandusfestivalil HeadRead. Steele’iga vestles tema raamatu tõlkinud Kaia Sisask.

Panite kaamera käest 2003. aastal, vahetult enne teise Iraagi sõja puhkemist. Olete öelnud, et teil viskas kõik lõplikult üle. «Sõjasõltlase» viimases peatükis kirjutate nii: «On hilja ... ja homme tuleb taas üks halb päev Pühal maal. Veel inimesi saab surma, veel peresid rebitakse puruks, veel kannatavaid hääli tõuseb halastamatu taeva poole.» Sõjaajakirjanikud riskivad pidevalt eluga, ilma et sellel oleks mingit silmanähtavat tulemust. Kas sõjaajakirjanikud on kangelased või natuke segased, kõrgendatud adrenaliinivajadusega inimesed?

Mina läksin maailma muutma ja kukkusin haledalt läbi, nagu enamik lunastajaid.

Iraagis tabas mind päev enne sõja algust valus tõde: kohe on vallandumas sõda, millel pole ühtegi adekvaatset põhjendust. Ja mis veelgi hullem, mõningates uudisteagentuurides olid mõningad inimesed, kellel oli täiesti ükskõik. Ainus, mis luges, oli see, et Saddami langemisest saab hea loo. Eesootav veresaun «hea loo» nimel oli miski, milles ma ei tahtnud osaleda – ma olin juba küllalt seda kõike näinud ja haistnud. See oli minu otsus, aga tagantjärele olen selle üle õnnelik.

Ma olen elus, õnnelikult abielus ja elan Šveitsis. Mu elu on nüüd vaikne. Aga teleuudiste bisness on täis professionaalseid mehi ja naisi, kes on ikka veel seal, hea asja eest väljas, ja nemad on minu kangelased. Reporterid, nagu Jeremy Bowen (BBC) või Sam Kiley ja Andrew Wilson (SKY), James Mates, Mark Austin ja Bill Neely (ITN), Ben Wedeman (CNN), Sheila MacVicar (Al Jazeera America), Lindsey Hilsum (C4), kogu Al Jazeera meeskond, keda peetakse Egiptuses kinni valesüüdistuste põhjal, või rindeoperaatorid, nagu Mary Rodgers (CNN), Daniel Demoustier ja Sean Swann (ITN), Darren Conway (BBC). Ma olen kõigi nende inimestega töötanud, igal pool maailmas. Ma saan aru, miks nad seda tööd tegid või teevad – igaüks oma põhjustel. Aga ma ei tea, kas oskan seda seletada.

Siiski, ühte võin öelda: Bosnia sõja ajal tegi keegi muusikavideo, kasutades Seali «Crazy» taustaks ühte lahingustseeni. Sellest sai selles sõjas viibinute jaoks legend. Ma arvan, et rohkem kui keegi teine siin maailmas mõistame me rida: «...but we’re never gonna survive, unless we get a little crazy.» – «Me ei jääks ellu, kui poleks pisut segased.»

Mõni aeg tagasi näitas ETV dokumentaali «Under Fire. Journalists in Combat», kus osalete ka teie ja mis räägib rängast hinnast, mida sõjaajakirjanikud psühholoogiliselt oma töö eest maksavad. Sellest hinnast räägib ka «Sõjasõltlane». Te kirjutate palju rindeoperaatori töö paradoksidest, valikust appiminemise ja filmimise vahel ja sellega kaasnevatest süümepiinadest. Raamatu lõpu poole kirjeldate hingekriipivat stseeni kõrri kuuli saanud väikese Bosnia tüdrukuga – et viimane asi, mida ta siin elus nägi, oli talle näkku suunatud kaamera. Te pole teinud saladust oma traumajärgsest ärevushäirest. Mida ütleksite oma noortele kolleegidele, kes on silmitsi samasuguste probleemidega?

Ikka ja jälle saan ma kirju inimestelt, kellel on rasked ajad. Mõnda neist pole ma iial kohanud, aga nad olid lugenud «Sõjasõltlast» ja see tähendas neile midagi.

Oli üks fotograaf, kes tuli enne sõja algust Bagdadi. Tal oli seljakotis kapsaks loetud «Sõjasõltlane». Ta oli lugenud raamatut kuus korda ja palus mult autogrammi. Olin jahmunud, kirjutasin: «Palun, hoia ennast.» Ma ei tea, mis temast sai.

«Sõjasõltlases» on tegelane Eddie Parker, kes saatis mind kahel reisil Gruusiasse aastatel 1993–1994, kui Vladimir Putin ja KGB juba lava taga sündmusi käima lükkasid. Mul ei läinud kaua taipamaks, et Eddie on omadega läbi. Hankisin talle üheotsapileti koju Inglismaale ja panin talle kaasa 2000 naela. Ma ei tea ka seda, mis temast on saanud. Loodan, et nad on mõlemad elus ja terved.

Aastate jooksul olen püüdnud aidata neid, kes on abi vajanud, aga ma ei saa teha väga palju. Mul on mu enda koorem kanda. Ma poleks saanud hakkama naise abita. Ta töötas tipp­uudiste produtsendina kõikjal maailmas ja on käinud läbi sarnase teekonna. Me teame teineteise meeleolukõikumisi ja aitame teineteist välja, kui asjad hulluks lähevad.

Retsepti pole. Kui just pean midagi ütlema, siis ütlen: õppige usaldama teist inimolendit enda kõrval ja leidke loov ja konstruktiivne viis oma tundeid väljendada. Ärge laske tunnetel pinna alla vajuda, pidage neid silmas nagu lapsi, kes ujuvad väga sügavas basseinis.

Mõni aeg pärast ameti mahapanekut tegite 2007. aastal siiski veel dokumentaalfilmi «Baker Boys: Inside the Surge», mis on intiimne pilguheit Iraagi sõja koalitsioonivägede sõdurite emotsioonidesse. Kas nüüd, kui elate vaikses idüllilises paigas ja olete pühendunud ilukirjandusele, sunniks miski teid veel kaamerat kätte võtma?

Mul on järelejäänud eluga paremat peale hakata. Arvan, et pean tegema midagi, mis muudaks maailma kas või natukenegi.

Üks tänapäeva suuri sõjaajakirjanikke on Janine Di Giovanni. Mõni aeg tagasi kirjutas ta oma võitlusest traumajärgse ärevushäirega ja sellest, et see andis talle uue vaate elule. Janine kirjutab ikka veel Newsweekile ja Vanity Fairile. Ta on ka Suurbritannia põgenike agentuuri (UNHCR) konsultant Süüria kriisi küsimuses. Imetlen Janine’i väga. Tema märkimisväärne kirjutamisoskus ja jõupingutused nende inimeste heaks, kes on jäänud sõja hammasrataste vahele, peaksid inspireerima kõiki ajakirjanikke. Igatahes on ta inspireerinud mind.

Olen rääkinud inimestega inimõigusteorganisatsioonist Human Rights Watch. Võib-olla saaksin aidata neid nende töös. Läheksin kaameraga kaugetesse paikadesse. Kaalun seda tõsiselt. Tahaksin anda midagi tagasi kannatavale maailmale, enne kui siit lahkun.

«Sõjasõltlane» ilmub eesti keeles ajal, mil sõda on tulnud Euroopale lähemale, kui veel pool aastat tagasi keegi arvata oleks osanud. ­Euroopa stabiilsus on osutunud illusoorseks. Ühtäkki tunnevad paljud inimesed, et kaadrid teleuudistes polegi midagi kauget, mis juhtub kellegi teisega. Kas maailm on hulluks läinud?

Tõesti leian vahel, et viimnepäev on lähedal. Aga teisest küljest – olen selles olukorras olnud.

Olin Kuuba raketikriisi ajal (1963) 12-aastane. Mu isa oli sõjaväelane ja teenis Malmstromi õhujõudude baasis Montanas, mis oli üks Nõukogude tuumarakettide peamisi sihtmärke. Isa tegi mulle vägagi selgeks, et kui tuleb tuumasõda, ei jää järele mitte midagi. Mäletan selgesti toda päeva – ma ootasin maailma lõppu. Aga aeg läks ja suurt pauku ei toimunud.

Sestpeale on olnud palju kordi, mil olen arvanud, et minu maailma lõpp on tulnud, aga mul õnnestus kuradit iga kord ninapidi vedada. Ma pole kunagi elanud vähegi stabiilses maailmas. Olen alati mõelnud, et stabiilsus on illusioon. Õigupoolest on see illusioonist viletsam – see on võltsjumal.

Praegu on Euroopa silmitsi poliitiliste mahhinatsioonidega, mida paljud lootsid olevat igaveseks maha maetud: fašism, sovetlus, sektantlus, natsionalism ja ususallimatus. Rääkimata finantsoligarhidest nii idas kui ka läänes, kes peavad võimu ja rikkust oma Jumalast määratud eesõiguseks ülejäänud inimkonna või isegi planeedi ellujäämise arvel.

Kõik see ohustab Euroopa stabiilsust, sest toob esile esindusdemokraatia piirid. Kuigi Euroopa Liit asutati selleks, et vältida sõdu Euroopa rahvaste vahel, ei tähenda see, et minevik teeks meid tuleviku sõdadele immuunseks. Siiski usun ja loodan, et just Euroopal on parim võimalik tulevik ja pakkuda viimane lootus inimkonnale. Sellepärast olen valinud koduks Euroopa keskme. Euroopa on mu kodu, soovin meeleheitlikult, et tal läheks hästi.

Sõjaajakirjanikud ütlevad sageli, et peavad rääkima maailmale sõja jalgu jäänud inimeste lugu. «Sõjasõltlases» annate lugu edasi sõnades, mitte piltides. Kas üks pilt ei ütle rohkem kui tuhat sõna? Kas usute – eriti nüüd, kui olete pühendunud ilukirjandusele – sõna jõusse?

«Sõjasõltlane» kirjeldab objektiivi püütud pilte. Minu eesmärk oli rebida lugeja välja mugavast tugitoolist ja toppida ta minu kaamera objektiivi. Tahtsin, et lugejad näeksid neid pilte, mida nägin mina, tahtsin, et lugejad tunneksid samu tundeid. Aga kuna ma pole ülikoolis kirjutamist õppinud, pidin kirjutama nii, nagu oskasin – kirjutama pilti, nii nagu olin näinud tegevat mõnda suurt Briti TV reporterit.

Britid ja ameeriklased toimetavad uudislugusid täiesti vastandlikult. Ameerika reporterid kirjutavad stsenaariumi, panevad jutu paika ja monteerija lõikab pildid ja heli nii, et see sobiks stsenaariumiga. Britid panevad paika pildid ja heli ning alles siis kirjutavad sinna juurde teksti, jättes piltidele ja häälele hingamisruumi. See on rohkem filmi kui uudiste tegemine. Sama tehnikat kasutasin «Sõjasõltlases».

Vaatasin üle iga viimse kui lindistuse Suhhumist või Rwandast või Moskvast, uurisin iga kaadrit ja lasin selle peast läbi nagu filmi, ja alles siis kirjutasin filmile teksti. Vaatasin läbi umbes 15 tundi video- ja ­audiomaterjali, raamatusse tuli 136 000 sõna. Nii et jah, mõned pildid võrduvad mitme tuhande sõnaga.

Loobusin operaatoritööst ja hakkasin kirjutama «Angeluse triloogiat». Kirjutan ikkagi piltide peale. Vaatan oma triloogia stseene ja kuulan peas oma tegelaste dialoogi, nagu vaataksin filmi. Siis kirjutan selle kõik üles. See on ainus viis, kuidas ma kirjutada oskan.

Olete lugematuid kordi seisnud surmaga silmitsi ning olnud tunnistajaks tuhandetele surmadele ja tohutule hulgale kannatustele. On see teinud teid sõjaõuduste suhtes immuunseks või vastupidi?

Immuunne olen siis, kui olen surnud. Ma ei suuda unustada kannatavate inimeste nägusid ja kehi, keda filmisin, või nende hääli või mädanevate laipade lehka. Ei tahagi unustada. Minu kohus on neid mäletada. See on üks põhjus, miks kirjutasin «Sõjasõltlase».

Nende mälestuste raskus võib olla ränk. Mul diagnoositi traumajärgne ärevushäire juba siis, kui veel teles töötasin. Varjasin seda ülemuste eest ja jätkasin töötamist veel kümme aastat. Ma tegelesin nende emotsioonidega «Sõjasõltlast» kirjutades, samuti kanepit suitsetades, mida, muide, soovitasid mulle arstid.

Usun kindlalt marihuaana teraapilisse jõusse. Ma ei suitseta selleks, et kaifi saada, suitsetan, et vältida langemist sügavasse pimedasse kuristikku. Pärast teleuudistest lahkumist kaotasin tasakaalu. Õudus­nägemused tulid tagasi, nagu ka selge paanika suures rahvahulgas. Praegugi veel ei saa ma istuda avalikus kohas, selg ukse poole.

Pöördusin uuesti kirjutamise juurde, seekord romaanikirjanikuna. Olin parajasti poole peal triloogia teise osaga «Inglite linn», kui taipasin, et müstiline noir viimastest headest inglitest maa peal, kes püüavad päästa seda natukest, mis paradiisist veel alles on, on minu viis stressisündroomiga tegeleda. Mu inglid on joodikud ja narkomaanid ja neid painab hea ja kurja igaveses lahingus kaotatud hingede raskus. Nad on õigupoolest üsna minu moodi.

«Sõjasõltlane» räägib muu hulgas palju eestlastele lähedastest teemadest: Nõukogude impeeriumi langusest, Jeltsini võimuletulekust, sõjast Gruusias ja Bosnias jne. Mul oli vahel raske aru saada teie hoiakust Moskva barrikaadidel. Teie antipaatia Jeltsini vastu on täiesti ilmne. Mõnes olukorras räägite headest ja pahadest (pole kahtlustki, kummad on kummad Rwanda genotsiidis), aga vahel loobute eristamast (näiteks peatükis, kus kirjeldate Iisraeli sõdureid abistamas Palestiina noorukit). Kuigi dokumentaalsus eeldab erapooletust, ei saa see alati nii olla?

«Sõjasõltlane» ei ole ajalooline dokument, see on emotsionaalne, psühholoogiline retk läbi mõne ränga ajaloosündmuse (ja ühe suurepärase Siberi rongireisi). Tahtsin üksnes panna lugejat tundma, kuidas on olla operaator. Kui lugeja ei saa alati aru, milline on mingis olukorras mu enda hoiak, või kui see näib ambivalentne, siis parem ongi. Mõnes kohas on ambivalentsus peamine.

Igas ühiskonnas on mingi käibiv diskursus, mis kirjutab meile ette, kuidas me peaksime ühte või teist sündmust tajuma. Kas tundsite vahel, et ujute vastuvoolu, ei nõustu valdava arvamusega või et teie töö nõuab kompromisse?

Mul vedas, et sain töötada ITNile, kompaniile, mis usaldab oma reportereid ja meeskonda konfliktikolletes. Sageli määras loo paatose välisuudiste osakond, sageli lõime selle kohapeal ise. Mõlemal juhul jäeti meie otsustada, kuidas lugu filmida või toimetada. Töötasin teleuudiste viimasel laineharjal, enne kui internetist sai peamine infokanal.

Uudistemeeskonnad on tänapäeval oma osakonnaga pidevalt ühenduses. Sellel on palju eeliseid: kursisolek, julgeolek jne. Selle halb külg on kohapealse meeskonna allutamine kellegi jaburatele märkustele, kes arvab, et tema teab paremini (istudes tuhandete kilomeetrite kauguselt Londonis või New Yorgis).

Enamik aega ITNis polnud mul põhjust tõsiselt kurta. Alles teise Iraagi sõja eel tundsin, et inimesed, kellega koos töötasin, on kaotanud järje ja unustanud, et vana reporterite nali – ära lase faktidel rikkuda head lugu – on ikkagi ainult nali. Kümned tuhanded süütud inimesed pidid surema ja see kõik läks mõnele inimesele, kellega koos töötasin, korda vaid niipalju, et sellega saab teha karjääri ja võita auhindu. See murdis mu südame. Lahkusin päeval, mil sõda algas.

Olete töötanud kaua aega Moskvas. Tunnete üsna hästi Venemaad ja vene inimesi. Kas praegused sündmused Ukrainas üllatavad teid?

Mitte eriti. Mind määrati Moskvasse, kui Nõukogude Liit kokku varises. Sellega koos lagunes ühiskonna struktuur: koolid, haiglad, pensionid, väärikuse ja rahvustunne. Sellest tühjusest astusid esile maffia ja endised parteiaparatšikud, kes taipasid, et laip on nokkimiseks küps. Lääne valitsused ja korporatsioonid kogunesid kobaras Venemaale sama ahnete kavatsustega. Venemaa oli põlvili surutud: tema rahvas oli alandatud ja kannatas. Paljud lääne poliitilised liidrid, kogu toetuse juures Vene demokraatiale, tahtsid, et Venemaa jääkski põlvili.

See ei teinud asja paremaks, et Boriss Jeltsin oli vana joodik, kes paistis olevat õnnelik, lastes võimule tõusta uuel oligarhide klassil, kes kohtlesid emakest Venemaad nagu hoora, keda alasti kiskuda ja läänele maha müüa.

See kõik rajas teed KGB kogemusega Vladimir Putinile. Ta kasutas demokraatiat (Putin peab seda samasuguseks räpaseks lääne mõjuks nagu geide õigusi või sõnavabadust), et haarata võim ja demokraatia hävitada, vaigistades sõltumatu ajakirjanduse, vangistades «kriminaalsed oligarhid» ja asendades need oma oligarhidega – seda kõike Venemaa päästmise nimel. Mul pole kahtlust, et Putin ja tema lõbusad kaanepoisid said «Venemaad päästes» tohutult rikkaks.

Tähtsam kui raha või võim on Putini jaoks aga olla Vene (Nõukogude) patrioot. Putin peab Jeltsinit ja Gorbatšovi rahva reeturiteks. Mind ei pane imestama, et Putin läks Ukraina kallale. Ukraina oli Nõukogude Liidu viljaait, Ukraina on Venemaa värav Vahemerele, Ukraina on russide – rahva, kes andis venelastele nime – sünnipaik. Putini loogika järgi ei saa Ukraina Euroopa Liidu liikmena olla Venemaa hea naaber, ta oleks lääne nuga, mis on surutud Venemaa kõrile.

Teie masendavalt sünge, šokeeriv ja kurb raamat on ka uskumatult humoorikas. Kas tunnete mõnda naljasooneta sõjaajakirjanikku?

Selles ametis on inimesi, kellest on saanud joodikud. Mõnest on saanud narkomaanid. On neid, kes ei suuda abielu koos hoida. On neid, kes ei suuda seda kõike enam taluda ja lasevad endale kuuli pähe. Mina olen käinud kolme esimest teed. Pärast töölt lahkumist olen nii mõnelgi korral mõelnud, et tuleks kõigele lõpp teha. Kaevikuhuumor päästis mu.

On tõesti veider, et sõda võib vahel, selle absurdse vaatepunkti tõttu, mis ajakirjanikel on, olla pagana naljakas. Mitte kannatus ja surm, vaid selle kõige selge absurdsus. Ma pole kunagi kohanud kaevikutes kedagi, kellel poleks huumorimeelt. Huumor hoiab meid terve mõistuse juures.

Tulete mai lõpul Eestisse kirjandusfestivalile HeadRead kirjanikuna, kes kasutab kirjutades oma elukogemust. Elu ja fiktsioon seisavad vist päris ligistikku?

«Angeluse triloogia» on segu oma silmaga nähtud õudustest ja mu katoliiklikust kasvatusest.

Kui see siin peab olema paradiis, siis ainus, mida öelda saan, on: nii see küll mõeldud ei olnud. Mul pole vastust küsimusele, miks on maailmas kurjust. Ma ei otsi sellele vastust ka «Angeluse triloogias», kuid tahan tegelaste kaudu paremini mõista oma hinge. (Jah, ma usun hinge olemasollu.)

Käin seda teed, kutsudes esile mälestusi kannatusest, surmast, vägivallast, hämmastavatest vapruse ja headuse hetkedest, mille tunnistajaks olen olnud mõnedes maailma kõige hullemates paikades.

Kui inimesed on üksteise vastu nii julmad, on maailmas siis üldse midagi paradiislikku?

Kaastunne.

Vaata Jon Steele’i ajakava festivalil HeadRead veebiaadressil headread.ee