Janusz Stolarski

FOTO: www.monobaltija.lt

Kaunases toimuv monolavastuste festival Monobaltija on õige pisut eakam kui Eesti analoogfestival, Pärnu Monomaffia. Ent kuna leedukad korraldavad oma üritusi pikema intervalliga, siis kordade arvult ollakse tasa. Mai teisel nädalal Kaunases väldanud monoteatrifoorum oli järjekorras neljas ning ka Pärnus jõutakse tänavu augustis neljanda festivalini.

Pole vist liialdus öelda, et ühe-näitleja-teatrist on saanud korraga trend, publiku soosik ja kireobjekt. Täpsustavalt tuleb siiski lisada, et masside huvikeskmes püsib siiski vaid üks selle žanri alaliike, stand up comedy, mis ilmselt paljude jaoks ongi muutunud monolavastuse sünonüümiks. Ses mõttes pakkus Kaunase festival tänuväärselt avarat spektrit: esindatud olid nii sõnatu füüsiline teater, postdramaatiliste sugemetega «vestan-teile-oma-lugu»-teater, ekstsentriline estraad, aga ka klassikalisel dramaturgial põhinev ümberkehastumisteater. Ent  alati vaid üks näitleja korraga.

Tänavu oli tegu  mälestusfestivaliga: Monobaltija algatasid 2010. aastal Kaunase Kammerteatri rajajad, isa ja poeg Stanislovas ja Aleksandras Rubinovas. Alates eelmise aasta oktoobrist jäi nii teatri kui festivali vedamine Aleksandrase õlule. Mälestusürituse formaadist tingitult ei jagatud seekord preemiaid (peale publikuauhinna).

Eesti teater on suutnud seni Kaunases oma lippu kõrgel hoida. Mitte ükski varasemal kolmel aastal osalenud näitlejast (Katariina Unt, Tõnu Oja, Indrek Taalmaa) pole lahkunud preemia(te)ta, lisaks on neid lavastusi kutsutud järgmistele festivalidele.  Seekord esindas Eestit taas Indrek Taalmaa «Raineri hommikuga», mis pälvis igati soodsa vastuvõtu (ja kuuldavasti ka mõned kutsed välisriikidesse).

Kokku esitati viie päeva jooksul 13 monolavastust kümnest riigist: Leedu, Poola, Soome, Iisrael, Valgevene, Ukraina, Suurbritannia, Armeenia, Venemaa, Eesti. Ainuke valdkond, mille representatiivsus jättis tugevalt soovida, oli sooline jaotus. Üheteistkümne (pigem küpsemas kui nooremas keskeas) meesnäitleja kõrval osalesid oma soololavastustega vaid kaks näitlejannat. Mis paratamatult natuke vaesestas üldpilti.

Festivalisituatsioonis, kus lavastused nonstopina silme eest läbi libisevad, saad eriti aru, kuis monoteater on pigem vene rulett kui ahvenapüük. Kontaktiloomine vaataja ja esitaja vahel peab käima hoobilt, juba esimestel minutitel. Kui see klõpsatus jääb sündimata, jalutab kumbki pool oma radu ja on üsna utoopiline loota, et nad tunni aja pärast uuesti mõnel ristmikul võiksid kohtuda. Sellest tulenevalt on vaataja suhe monolavastusse reeglina pigem radikaalne: kas jäägitu jaatus või tund-poolteist hiina piina. Mu enda isiklik skoor jäi ses mõttes igati plussi, sest 13 lavastusest vaid kaks hakkasid lausa vastu, kaks olid igavapoolsed, kõigis teistes leidus aga mingi aspekt (materjal, teema, lavastuse esteetika või näitlejaisiksuse lumm), mis suutis vaatamishuvi ankurdada.

Üks festivali raskuskeskmeid oli kindlasti leedukate filmi- ja teatrikuulsuse Juozas Budraitise mängitud  «monoklassika», Becketti «Krappi viimane lint». Siinkohal peaks eraldi mainima ka lavastajat, Leedu praeguse teatri tähtnime Oskaras Korshunovast, sest tegu oli küllalt originaalse lahendusega. Suur osa tegevusest kulges pool- või täispimeduses, seega live-kuuldemänguna, mis osalt võõritas, samas ei kustutanud suure näitlejaisiksuse (tükati pigem aimatavat) kohalolu. Teatrimaagia oma valguses ja varjudes.

Viimase Pärnu festivali grand prix Wioleta Komar Poolast (tegutseb ka USAs) mängis uuesti Eestiski näidatud «Diivat». Võib nõustuda, et tekst (koonduslaagri läbi teinud ooperidiiva ootab kohtumist oma kadunud pojaga) kaldub liialt melodramaatikasse, ent näitlejanna mänguline kohalolu, Oriendi teatri esteetikat meenutav absoluutne kontsentreeritus, erakordne võime mänguregistreid vahetada oli väljaspool igasugust kahtlust. Kirjelduseks siis niipalju, et valgussõõri püütud näitleja ei tee kogu etenduse jooksul ainsatki sammu. Ainsa preemia, publikuauhinna laureaat.

Vormilises mõttes täiesti enneolematu oli minu jaoks Soome näitleja Pekka Heikkineni «Näillä mennään». Näitleja, kes mängis aastaid Tampere teatris peaosi, kuid 15 aastat tagasi juhtunud mootorrattaõnnetus aheldas ta ratastooli. Ometi jätkas ta näitlemistööd (teles ja filmides). Nüüd, kui on olnud ­aega «oma maailm paika seada», tõi Pekka elujanu ja teatrikirg ta uuesti lavale, et oma lugu meile ära rääkida. Väga mehine, otsekohene ja täiesti sentimendivaba etendus. Tunnustada tuleb ka teksti karget poeetikat, sest Pekka muhe-asjalikud arupidamised jumala ja iseendaga tõid hoobilt meelde soome proosa tuntumad tegijad.

Eestlastele mõnevõrra tuttav Pip Utton (osales 2000. a Baltoscandalil oma «Adolfiga», kust see Indrek Taalmaa esituses jõudis ka meie lavale) oli ette võtnud uue ajaloolise suurkuju, Charlie Chaplini. Esialgu üsna hullumeelsena paistnud ettevõtmine haaras kiiresti kaasa ja lubas kergesti unustada vajaduse «originaali» silme ees hoida. Värske tuulepuhanguna mõjus koos sir Uttoniga ennast ilmutanud briti näitlejakooli parim osa. Aristokraatsus, delikaatsus, nüansseeritus, väljapeetus.

Indrek Taalmaa esines seekord vastloodud Tallinna Kammerteatri egiidi all, mängides Ahlforsi mitte just väga sügavat, ent siiski oma väärtustega näidendit «Raineri hommik» (lavastaja Ervin Õunapuu.) Taas meilgi (kuigi teiste nimetuste all) nähtud tükk, nii Lembit Ulfsaki kui Soome näitleja Lasse Pöysti (osales esimesel Monomaffial) esituses. Näitleja ülesanne oli seekord topeltraske, sest spetsiaalselt festivali jaoks oli ta omandanud kogu teksti vene keeles. Seega pidi näitleja sisemine mootor töötama topeltrežiimil, sest võõrkeelese teksti andmine eeldab erilist tähelepanu. Muidugi viskas sisse ka üksikuid tekstikomistusi, kuid just see korraga «mitmel rindel» tegutsemine (higi Taalmaa laubal voolas kosena!) andiski oma lisaväärtuse. Aktsent ja väheke kobav rääkimisviis võimendasid ka sisuliselt Taalmaa (klassikaliste ümberkehastumisreeglite järgi loodud) vanahärra eluargust ja ujedust.

Paar sõna siis ka «kannatuste karikasse» kukkunud juhtumitest. Valgevenelase Valeri Suškevitši diskreetselt esitatud lõigud «Vendadest Karamazovitest» ei ületanud kirjandusõhtu «kunstilise osa» haaret. Armeenlase Robert Akopjani «Ma pöördun teie poole» tundus liulaskmisena tundlikul teemal (Esimese maailmasõja päevil toimunud armeenlaste genotsiid), igas mõttes mõõdutult ülevõimendatud nähtus. Omaette fenomen on Kaunase festivali põlisesineja, poolakas Janusz Stolarski, kelle kehaplastiline sooloteater näib juhtivat oma vaatajat «kõrgfilosoofilise» enesetunnetuse rajale, millele astumine vist polegi igaühele jõukohane. Lihtsalt igavaks jäi ka leeduka Vidamantas Fijalkauskase üritus avada suurte sümbolite keeles Nabokovi romaani «Camera obscura».

Ammendatuse huvides tuleb ära märkida ka «keskmikud»: festivali peakorraldaja Aleksandras Rubinovase mängitud Radzinski «Koba» (karismaatiline näitleja, ent liialt lihtsake näitemäng), Hacksi «Jutuajamine Steini majas» (1983. a mängis seda Maila Rästas) oli ukrainlase Juri Nevgamonnõi poolt mängitud artistliku hooga, kuid ei avanud end kontseptuaalsel tasandil. Iisraeli daami Gabrielle Neuhausi väga võluvalt käima läinud sõnatu etendus suubus taas kord kujundite rägastikku. Vene näitlejaskonna eliiti kuuluva Aleksei Devotšenko lennukas kontsertlavastuses vene satiiriku Saša Tšornõi luulest oli elu ja mahla, kuid tutvustas siiski vaid üht tahku selle erakordse näitleja andepagasist.

Kohe avalikustab oma programmi augustikuine Pärnu Monomaffia. Oktoobris peaks toimuma Läti monoteatrifestival. Lisaks muud püstijalakomöödiad ja monomeelelahutajad. Monoteater on sündinud, et jääda.