Jah, suures pildis pole tänapäeva Eesti loomeinimestel häda midagi – ei pea andma allkirju kellegi hukkamiseks ega hirmust värisema... Samas on nõnda ekstreemsed võrdlused alati diskussiooni pärssivad. Võrrelda võib ju alati mitte alla-, vaid ka ülespoole. Vabakutseliste hädad on teada. Näiteks pole neil tervisekindlustust. Ontlik loomeinimene peab seda haigekassalt ise ostma või töötama kuskil (enamasti mitte-erialasel) palgatööl. Ses mõttes on teised «maa soola» elemendid veidi paremas olukorras – teadlased, õpetajad, arstid. Kuigi nende palk võib olla väike, on nad siiski erialasel tööl ja omavad sotsiaalseid garantiisid, mida kirjanikul ja kunstnikul pole.
Viimasel ajal olen ma isegi mõelnud, et tervisekindlustus võiks tegelikult olla üldse KÕIGIL kodanikel (nagu näiteks Inglismaal). Jah, loomulikult on Inglismaa rikkam, aga Eesti on väiksem. See oleks äge žest. E-valimiste ja ilusate hammastega inimeste maa. Kui kallis või utopistlik see idee oleks? Ja kas selline solidaarne idee motiveeriks osa inimesi sellevõrra veidi rohkem makse maksma?
Sattusin mõni aeg tagasi õhtustama vana tuttavaga. Äkitselt urgitses ta oma tagitaskust lauale paar rasket, läikivat kullakangi. See oli sõna otseses mõttes illustreerimaks iidset tarkust «kõik, mis mul on, on minuga kaasas». Mees seletas, et ta ei hoia, jumala eest, raha üheski pangas, ja kuskil ei tohi olla mingitki märget sellest, palju ta teenib või mida ta omab. Eks ikka maksude pärast – «ma põhimõtteliselt ei maksa neid SELLELE riigile». Mees oli ääretult uhke, et saab «süsteemi lüpsta» – miskipärast arvan, et talle meeldiks, kui tema laps saab õppida heas koolis ja tema auto saaks veereda mööda über-siledat asfalti. Lihtsalt ise ei taha ta neisse panustada... Ja muidugi meeldiks talle lugeda põnevaid raamatuid ja vaadata vingeid filme, «aga vaadaku ise, kuidas hakkama saavad, mina ju saan...».
Meenus stseenike soomerootsi kirjaniku Kjell Westö raamatust «Bruusi juhtum»: «Põrkasin tänavanurkadel ja pidudel kokku vanade klassikaaslastega. Kõik olid saamas juristideks või ökonoomideks. Oli kõrgkonjunktuuri aeg ja nad rääkisid, et teenivad suurt raha. Üks neist, värske revident, küsis mult: «Ja millega sa veel tegeled peale selle, et kirjutad natuke?» Küsisin vastu: «Ja millega sa veel tegeled peale selle, et revideerid natuke?» Aga mu iroonia ei tunginud ta elevandinahast läbi. Ta ainult naeratas, teades hästi, et tolleaegses Soomes kõneles raha. Hakkasin mõistma, et suur osa inimkonnast sülitab Kunsti ja Kirjanduse peale.» Just.
/nginx/o/2014/05/02/3000474t1h7461.jpg)