Pildikesi Lutsu Paunverest

1900. aastal asutatud Palamuse-Kuremaa vabatahtliku tuletõrjeseltsi tegevusest võtsid aktiivselt osa mitmed Lutsule tegelaskujude loomiseks inspiratsiooni pakkunud Palamuse mehed. 1902. aasta grupifotol on teises reas vasakult viies Palamuse kooli õpetaja Ludvig Roose (õpetaja Laur «Kevadest») ning üheksas riidevärvimistöökoja omanik Christof Drawneek (Ärak «Paunverest»), kolmandas reas kuues Oskar Lutsu isa Hindrik, kaheksas kaupmees Karl Ennus (Reenus «Paunverest») ning üheteistkümnes kiriku kellamees Kristjan Lill (Lible.) Foto: Eesti Tuletõrjemuuseum

Oskar Lutsu (1887–1953) isikust on põlistunud mälestus kui rahvalikust nalja- ja napsimehest, kuid kirjanikuna oli ta ennekõike kõva töömees, kellelt veidi enam kui kolme aastakümne pikkuse loomingulise perioodi vältel ilmus rohkem kui 60 teost (sh kaks romaani, neli novelli, 23 jutustust, 18 näidendit, 13 köidet mälestusi, lisaks eraldi väljaannetena ilmusid tema följetonid). Ilmselgelt on «Kevade» ning teiste nn Tootsi-lugude näol tegemist tema menukaimate ja suurimat kultuurilist mõju omanud teostega, mille ainese ammutas kirjanik oma koolipõlvest, aga ka kodukandi Palamuse värvikast külaelust.

Lutsu tegelaskujude prototüüpide otsimisega tehti algust vahetult pärast seda, kui ilmusid tema jutustus «Kevade» (1912–1913) ja näidend «Paunvere» (1913), ning seda vaatamata asjaolule, et autor ise korduvalt kinnitas, et tema teoste tegelaste eeskujude otsimine päris elust on ebaotstarbekas, kuna tegelased on tema enda fantaasia vili.

Esialgu tegi seda Palamuse ja Kuremaa rahvas isekeskis, kuid erinevatel aegadel on Lutsu tegelaste otsimisega tegelenud mitmed koduloolased, ajakirjanikud, kirjandusteadlased ja ajaloolased.

Mitmele kangelasele ei olegi kirjaniku enda kaasaegsete hulgast sobivat ajaloolist eeskuju leitud, nii on näiteks oletatud, et melanhoolse ja sügavale enesesse vaatava koolipoisist unistaja Arno Tali prototüübiks on kirjanik ise, kuid sellised väited jäävad spekulatsiooni tasemele. Vaieldud on ka Tõnissoni prototüübi üle, kellena tänapäeval sagedasti figureerib August Loog (1882–1967).

Paunvere kihelkonnakooli õpetaja Lauri eeskujuks «Kevades» oli aastatel 1891–1903 Palamuse kihelkonnakooli õpetajaks olnud Ludvig Roose (1870–1931). Pärast Palamuselt lahkumist töötas Roose Saadjärve ministeeriumikooli juhatajana, kus tema õpilaste hulgas olid teiste seas ka ajaloolane Hans Kruus (1891–1976) ning poeet Henrik Visnapuu (1890–1951). Vanapoisist kooliõpetaja Roosel õnnestus võita tänu oma tasakaalukale käitumisele ja laiale silmaringile oma õpilaste lugupidamine.

Nagu on meenutanud Tootsi-lugude Raja Teele eeskujuks olnud Adele Pärtelpoeg-Koll (1890–1975) õpetajat 1971. aastal koduloouurijale Johannes Pajule saadetud kirjas: «Roose (Laur) oli üks ideaalne kooliõpetaja. Pea iga koolilaps – poiss ehk tüdruk jumaldas teda. Ta oli nii hea, nii kannatlik, nii arusaaja. Ühesõnaga – ükski kooliõpetaja ei suuda parem olla.»

Adele Pärtelpoeg-Kolli ennast mäletati Palamusel sarnaselt Raja Teele tegelaskujuga kui elurõõmsat ja elava iseloomuga naisterahvast, kelle eluteele paisatud raskustest väljatulemiseks läks tarvis samasugust kindlameelsust ja  kangekaelsust, nagu näitas üles tema kirjanduslik alter ego.

Adele Pärtelpoeg / Raja Teele ei läinud päris elus kunagi naiseks ulakale Joosep Tootsile, vaid abiellus 1909. aastal Kolli talu tööka ning tasase loomuga perepoja Osvaldiga. 1927. aastal rändasid Adele ja Osvald koos 1912. aastal sündinud poja Endliga Austraaliasse, kus nad rajasid Queenslandi osariigis lambafarmi, mille abikaasa varajane surm sundis Adelet paraku 1930. aastate majanduskriisi aastatel maha müüma.

Hiljem teenis Adele maakera kuklapoolel elatist juuksuri ja võõrastemajapidajana. Joosep Tootsi tegelaskuju eeskujuks on peetud Lutsu püsimatu iseloomuga koolivenda Voldemar Tootsoni (1885–1920), kes tekitas koolis oma vallatute vempudega koolmeister Roosele ilmselt palju peavalu. Tootson eelistas nii nagu Joosep Toots olla parem Venemaal mõisavalitseja kui Eestimaal tallipoiss. Ta rändas enne Esimest maailmasõda sarnaselt paljude teiste eestlastega raske majandusliku olukorra tõttu välja, õppis Venemaal erinevates mõisates põllupidamist.

Kuid erinevalt Lutsu Tootsist lõppes Esimese maailmasõja ajal tsaariväkke mobiliseeritud Voldemar Tootsoni elu parimates aastates, Vene kodusõja ajal, kus ta 1920. aastal Lõuna-Venemaal, juhatades enamlaste toitlustussalka, Brjanski lähedal hukka sai. Muusikalembese Jaan Imeliku prototüübina on ära tuntud Voldemar Tammanit (1884–1942), ärksa vaimuga pedagoogi ja koolilaulikute väljaandjat, kes nii nagu Tootson suri kodupaigast kaugel. Tema elu lõppes 1942. aastal ühes Sverdlovski oblasti metsatöölaagris.

Keerulisemad on lood Georg Adniel Kiire algkujuga. Palamuse kihelkonnast pärit koduloouurijale Johannes Pajule on vanemad Palamuse inimesed väitnud, et selleks oli külarätsepa poeg Jorh Käire. Pigem on Kiire näol siiski tegu kohalike, end muust külarahvast kõrgemaks pidanud kadakasaksade koondkujuga.

Kuid peenutsevate rätsepate ning nende sellidega puutus kingsepa pojast Oskar Luts oma nooruses palju kokku, kuna need pidasid oma äri tema isa Hindriku kõrval. Kohalikud rätsepad Drawneeki ja Sarta on Luts «sisse kirjutanud» ka oma näidendisse «Paunvere« (vastavalt Ärak ja Freiberg).

Peagi Palamusel monumendi (autoriks Tauno Kangro, monumendi esteetiline külg on juba enne avamist vaidlusi tekitanud) saava Kristjan Lible prototüübiks oli Palamuse kiriku kellamees Kristjan Lill (1862–1906), kes oli kohalike hulgas tuntud kui alkoholilembene rahvamees. Lill elas emaga Palamuse lähedal kirikumõisa moonakamajas, teenis lisa abitöödel taludes ning kalmistul haudu kaevates.

Lillele meeldis kohalikku rahvast lõbustada (armastas näiteks kohalikele koolipoistele oma klaassilma näidata, mis tuli selleks otstarbeks silmakoopast välja koukida) ja baltisakslasest pastorile Burchard Sielmannile (1838–1919) ning Julk-Jüri prototüübiks olnud kihelkonnakooli juhatajale Aleksander Nieländerile (1844–1917) vempe visata. Näiteks olevat Lill, kes teadis, et pastorihärra armastab igapäevaselt teatud kindlatel kellaaegadel jalutamas käia, roninud puu otsa ning hüüdnud sealt mitu korda Sielmanni nime. Ehmunud ja kimbatuses pastor ei olevat aru saanud, kust ja kes tema nime hüüdis, ning hüüdnud vastu: «Jehoova, ma kuulen!»

Köster Nieländer põlgas Lille tema viinalembuse pärast, Lill omakorda armastas köstrit tögada tema alalise rahapuuduse tõttu (köster armastas korraldada sagedasti oma kutsutud külalistele pidulikke koosviibimisi), öeldes näiteks, et isegi kui kogu ilm appi tuleks, oleks Nieländeril rahahäda käes.

«Päris» kellamees Lible lõpp 1906. aasta jõululaupäeval oli õnnetu. Kui Lill Tohiku talu peremehe Mihkli matuseteenistusele kella tuli lööma, oli ta juba parajalt purjus. Pärast teenistuse lõppemist läks Lill lähedal asuva Viru talu sauna vihtlema. Vanade kommete järgi toodi jõululaupäeval õled saunapõrandale. Hooletust suitsetamisest võtsid õled tuld ning peagi oli saun leekides. Appiruttajad suutsid leegid summutada, kuid oli liiga hilja – saunalava alt leiti kellamees Lille söestunud keha.