Bruno Pao: mere ääres Maarja juures

Foto: Egon Ligi / Saarte Hääl

Kevadine meri on heledam, otsekui oleks kõrgemalt käiv päike teda pleegitanud. Ta on ka vaiksem, mis annab mõtlikult vaadata. Vaatamise ja mõtlemise pärast ma tulin ta juurde. Mõned kilomeetrid linnast välja, piki asfaltteed, mida mööda rasked autod veavad sadamasse paberipuud.

Roomassaare sadam rajati siia neemenukale juba 120 aastat tagasi. Ma vaatan silla rinnakupealselt Liivi lahele, kus silmapiiri keskmes seisab Abruka saar oma erilise metsa ja raamatuisse jäädvustatud eluga. Tema tagant ei näe ma Linnusita saart ega Kirjurahu, kus koelmutel hallhülged vääriskaladega maiustavad. Kevadiselt erksalt lendavad üle kajakad ja siinsamas sadama sopi käärus küünitavad valged luiged madalamast veest söögipoolist. Paremat kätt sirutub Sõrve säär soojema ja rikkama Euroopa poole. Justkui sild, mis lõpeb Kura kurgus.

Sisesadamas on ujuvsildade äärde juba kinnitatud purjejahid järgmise regati ootel. Ruhnu ja Abruka laevad on läinud varakult oma liinitööle. Ainult lootsikaater ­ootab hetke, millal Rootsi kaubalaev on Saaremaalt raiutud propsidega lastitud ja loots saab täita oma kohust laev välja viia. Teine on juba reidil sissetoomist ootamas. See on üks ekspordivoogudest, mis toob Saaremaa metsaomanikele tulu ja metsaärimeestele kasumit.

Sajandeid varem oli siit Kuressaarest väljaveetavatest kaupadest olulisim maakonna suitsurehtedes kuivatatud rukis. Vanasti oli leib tähtsaim toit laual. Valgu-, kiud­ainete- ja mineraaliderikas. Viil hapendatud rukkileiba kustutas näljatunde ning elumõte leidis jälle oma kutsumuse. Meremehed sõid pikal merereisil kuivatatud leiba, millele troopikas tekkisid sisse ussikesed, ja enne sööma hakkamist tuli kuivikut mõned korrad vastu lauda koputada. Riknemise vastu tulisoolasena tünnis säilitatud härjaliha pidi kõhus lahjendama pindi õllega, mille vaadid lebasid kapteni enese järelevalve all kiilu juures jahedamatel ballastikividel.

Tegelikult tahtsin sadama väravate ees vaadata, kas kena merekohvik on juba navigatsioonihooajaks avatud. See imearmas, rahva jutu järele miljoni dollari vääringus merevaatega söögi-joogikoht rajati pärast sadama sajandat aastapäeva kunagise Kuressaare linna suplusranna kohviku stiilis.

Mäletan veel seda eelkäijat sõja ajast, kui poisikesena linnas hulkudes polnud muud talongivaba söögikohta kui mere ääres sirelipõõsaste varjus unelev kohvimaja, kus pakuti nõgesesuppi paari kroonuleiva viiluga. Aga kohviku ettekandjad olid riietatud nagu Kultases ja nad kandsid lumivalgeid tärgeldatud põllekesi ja peas tanu nagu Muhu pruudid. Ainult nad astusid suursuguselt sõjaaegsete puukingadega. Ikka kõps ja naks. Viimast nõrgemat heli tegi puukinga päkaalune nahkliiges, mis tihti kippus ootamatult lagunema.

Roomassaare sadamakohvik osutus juba avatuks. Ja perenaisele tere üteldes tundsin temas ära Maarja, kes laulva revolutsiooni päevil, kui Muhu põhikooli vanemate klasside lapsed tegid koduloo ringi kogunenuna esimest Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kodust leitud esemete ja dokumentide varal näitust, tuli kodust, Pädaste külast Liivale kooli, kaunilt nikerdatud pulmahobuse rangid kaelas. Ta käis veel neljandas klassis ja tahtis nii väga õppida tundma lähiminevikku. Tahe ja visadus olid tal päritud isast-emast, kes tänaseni on tublid talupidajad. Ja Maarja on asutanud Orissaares avara ning soositud restoran-kohviku Soneburg. Nüüd rendib ta teist suve Roomassaares ka sadamakohvikut.

Naudin hubases, merest mõjutatud keskkonnas tassi kohvi juures külalislahkust ja lähimineviku ümber heietamist. Tunnetan, et noored on ellu astunud. Kui mul oli au osaleda Muhu valla taastamisel aastatel 1989–1994 ja püüdsin kolmapäeviti paar tundi kohalikus koolis vanemate klasside lastega meie möödanikku arutada, siis tekkis lootus, et me saame tulevikus hakkama. Eriti koos inimestega, kes on sündinud mere ääres või saartel.

Maarja on juba ema, kel kaks last. Ta on ettevõtlik, tuleb oma looduga ka toime ja annab tööd ka neile, keda vajab. Ta isa kasvatab lihaveiseid, ema peab rikast aeda, kust tuleb tütre ettevõttesse maitseroheline ja mahetoit. Inimeste ühinemine ettevõtluses kindlustab oodatud nõudluse kvaliteetse rahuldamise. Ja niisuguse trafaretse mõtte juurest läheb pilk merele.

Meri on suur vesi. Vees tekkis elu Maal. Minu mäletamine ulatub eelmise sajandi kolmekümnendasse. Ent suguliini pidi edasi antud jutud ja nende seosed tegelikkusega ulatuvad tagasivaates üsna kaugele. Emavend Kaarel käis Roomassare sadama ehitustöödel ja läks siia sildunud laevaga Riiga, kus tegi puu- ja rauatööd. Pöördus koju tagasi ja ehitas Riias esimesena nähtud jalgratta, millega külastas paarikümne versta taga pruuti.

Kuulujuttude vältimiseks sõitis pimedal ajal, tee nägemiseks rattakodarate vahele ehitatud restis hõõgumas tärpentiniga leotatud käsn.

Emaõde Miia sai mehele purjelaeva kiprile. Nad ehitasid maja Kuressaare aedlinna. Pidasid suvel väljaüüritud majas patisaksu. Ise elasid sel ajal lehmalauda otsa purjeka planguotstest ehitatud toakeses. Lehma peeti selleks, et mere tagant tulnud kahvatu näoga saksad saaksid rammusa mereäärse karjamaa rohuga vääristatud piimaga puna põskedele.

Eesti Vabariigi alguses, kui ka hulk saarlasi oli Võnnu all 1919. aasta suvelahingus kallutamas võitu alles sündinud riigi poolele, läks kiprist meremees sõprade paadiga Abruka saarele läbirääkimistele talvise lehmaheina ostmise asjus. Tagasiteel ajas äikese-eelne pagi purjepaadi mõrravaia otsa. Paat läks külili ja mehed uppusid. Roomassaare lähistel, otse kodu ukse all.

Meri on justkui hiigelurn, mis on täis lugematuid leinapisaraid. Kujutage ette, et isegi Kolumbuse lipulaev Santa Maria uppus Haiti rannikul rõõmujoovastuse hetkel, kui laevapere pidas laevas pidu uue maa avastamise auks ja rooli oli pandud kokapoiss, kellele kehtis veel joovastavate jookide tarbimise keeld.

Ometi, riskile vaatamata jätkub meresõit. Veel suuremas ulatuses. Ainult Eesti lippu kaubalaevade ahtris pole mereäärsed inimesed viimasel ajal märganud. Läänemeri on ju poliitilisest kaubavahetuse sulust vaba.

Tühja kohvitassi kõrvale nihutades mõtlen endamisi, et Rail Balticu raudtee probleemiderikka kavandamise asemel võiksime muretseda kolmkümmend sobivat kaubalaeva takistamatuteks vedudeks Põhjalast Euroopasse, mille bioloogiline piir algab Abruka saare laialehise metsa äärest.

Ja Maarjale suur tänu mõnusa kohvihetke eest!