Evelyn Kaldoja: tühilõugajad

Evelyn Kaldoja Foto: Andres Haabu / Postimees

Protestiks iseenese riigisisese frustratsiooni vastu tahavad briti ja prantsuse valijad järgmiseks viieks aastaks vähendada oma võimekust mõjutada ELis toimuvat ning saadavad europarlamenti hoogsad tühilõugajad. Ükskõik, kui hirmsaid jutte ka ei räägitaks parempöörude tõusust mitmes Euroopa riigis, toovad Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei ja Prantsuse Rahvusrinde võit ennekõike kaasa just seda.

On ühtaegu nii õõvastav kui idaeurooplasena ka pisut turgutavalt õel mõelda, et kõige pöörasemat valijakäitumist näeb europarlamendi tulemuste selgudes tõenäoliselt just neis kahes n-ö vanas liikmesriigis. Kuigi mõlemal on arvestatav hulk saadikukohti, ei tähenda see laiemale üldsusele midagi väga hullu. Euroopas laiemalt on õnneks alles mõõdutundeline mõtlemine ning võidavad kas paremtsenter ehk Euroopa Rahvapartei (EPP) või siis vasaktsenter ehk Sotsiaaldemokraatide ja Demokraatide parteipere. IRLi või SDE aatekaaslased.

Viimase minuti võidujooks «siniste» ja «punaste» vahel saab kindlasti olema napp. Aga sisuliselt erinevad konservatiivid ja sotsid teineteisest vaid keskpõrandal tantsimise rütmilt, vaiba piiridest peavad mõlemad kenasti kinni.

Arvestades, et prantslased ja britid saavad nüüd nii vasak- kui paremtsentris olema suhteliselt nõrgad, võib eeldada, et konservatiivide võidu korral annavad järgmises europarlamendis rohkem tooni nende seas tugevamad ehk Saksamaa, Poola ja Hispaania. Suurte sotse eelistavate riikidena torkavad silma Itaalia ja Rumeenia.

Loomulikult ei kaoks britid sotside ning prantslased nii sotside kui EPP ridadest päriselt. Lihtsalt nende sõnaõigus täiskogul reaalselt vastu võetavate otsuste kujundamisel on tuntavalt väiksem. Selle asemel saavad nad rohkelt nägusid europarlamendi debattide rubriiki «Nüüd sõna ka marginaalidele». Eeldusel, et marginaalid võimalust kasutavad – lahkuva parlamendi statistika näitab, et paremserva saadikuil oli tõsiseid probleeme isegi kohalkäimisega, rääkimata isekeskis mingiski küsimuses mõtestatud ühisrinde moodustamisest.

Pean tõenäoliseks, et nii Suurbritannia kui Prantsusmaa maksavad järgmised viis aastat eurosaadiku palka kumbki paarikümnele peaasjalikult südames ja sõnades ELi ja/või mustlaste ja/või idaeurooplaste ning kindlasti veel paljude asjade vihkamisega ametis olevale tegelasele, jäävad ilma arvestatavast osast kuluaaritööst põhifraktsioonides ning kuulevad ikka ja ainult neidsamu Nigel Farage’i ja Marine Le Peni marginaalide rubriigis.

Omamoodi kurb paradoks on muidugi see, et koos äärmuslaste tõusuga on tuntavalt pinda kaotamas ka tsentrite tsenter ehk liberaalid. Kui uskuda prognoose, tähendab see kahjuks kaunis ahtakest kõlakoda umbes poolte Eesti valijate läkitatutele.