Aro Velmet: kooseluseadus ja liberaalse rahvusriigi paradoks

Foto: illustratsioon Katri Karing

Aro Velmet kirjutab värskes Sirbis, et rahvusriigi loogika ühendab partnerlusseaduse vastaseid, isegi kui nad ei jaga Varro Vooglaiu ja kompanii moraaliapokalüptilisi visioone.

«Mis me siis õhku võngutame,» küsis Aarne Rannamäe stuudiokülalistelt 29. aprilli «Vabariigi kodanike» saates, väljendades sellega ilmselt paljude televaatajate arvamust sooneutraalse kooseluseaduse ümber taas lahvatanud aktiivse debati kohta. Kultuurikriitik Mihkel Kunnus andis Rannamäe küsimusele tabava vastuse: «See on üks suur märk – vaat milline on märgi võim». Kuna aga vestlus kulges edasi juba palju elavamatel teemadel, ei jõudnud saatekülalised sügavamalt lahata, mida siis täpselt see suur märk sümboliseerib.

Sellele küsimusele on nimelt raskem vastata, kui pealtnäha paistab. Üks variant, mis «Vabariigi kodanikes» justkui välja joonistus, on konflikt kristluse konservatiivsematele vormidele omaste «traditsiooniliste pereväärtuste» ja liberaalsele riigikorrale omase eraelu puutumatuse printsiibi vahel. Tähelepanelik meediavaatleja võib aga märgata, et konflikti sel kujul esitamine on küll mugav, ent ei seleta kuigi palju. Nii Tarmo Jüristo kui ka Mihkel Kunnus rõhutasid, et moraaliküsimustes pole riigil asja kaasa rääkida. Kooseluseaduse vastaste retoorika juures ongi huvitav nimelt see, et paljud neist otseseid moraalseid argumente ei esita.

Veelgi enam, eksplitsiitsed religioossed argumendid puuduvad selles debatis täielikult. Varro Vooglaiu ja SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks välja antud bukletis «Kuidas ära tunda homoliikumise valed» on kristlust mainitud 64 lehekülje vältel täpselt ühe korra, kusjuures nenditakse, et kristlikud väärtused olevat omased ka teistele kultuuridele. See teeb Eesti debati küllaltki omanäoliseks, kuna maailma praktikas nähakse sooneutraalse partnerluse ümber keerlevaid debatte just nimelt traditsiooni ja modernsuse, kristlike ja liberaalsete väärtuste vastandumise seisukohalt. Suurt rolli mängib debati sellises struktureerituses muidugi asjaolu, et just neid liine pidi on debatt arenenud USAs, kus religioonil on ühiskonnaelus väga suur roll. Samuti võimendab debati sellist raamistamist fakt, et paljud LGBT eestkosteorganisatsioonid töötavad nii Eestis kui maailmas, just nimelt USA aktivistide raha ja nõu jõul.

Meie kodune debatt meenutab pigem Prantsusmaa oma, kus religioon ja riigivalitsemine on selgelt lahutatud ning igasugused usulis-moraalsed argumendid pole avalikus sfääris tõsiseltvõetavad. Meie juhtum on ilmselt isegi radikaalsem, sest erinevalt Prantsusmaast on Eesti üks Euroopa usuleigemaid riike, nii et kristlikele väärtustele apelleerimine toob tõenäoliselt toetusavalduste asemel kaasa viited muistsele vabadusvõitlusele. Ning kui alltekstina võib kristlik konservatiivsus läbi kumada küll Varro Vooglaiu ja Toivo Tänavsuu argumentidest, siis ei seleta see, kuidas nad leiavad endale liitlasi nii IRLi, EKRE, aga osaliselt ka teiste parlamendierakondade esindajate seast, kes peaksid teoorias nõustuma küll liberalismi põhiteesidega. Mis on siis tegelikult kooseluseaduse debati märgilisel tasandil kaalul?

Naeruvääristamisest pole abi

Sümboolse konflikti mõistmiseks tuleks kõigepealt võtta kõigi argumente tõsiselt. Siiani on meedias domineerinud kooseluseaduse oponentide naeruvääristamine. Erki Noole küsimusele, kas Eesti on sooneutraalseks partnerluseks valmis, oli kõige tavalisem vastus «kas Eesti on Erki Nooleks valmis?», millega taheti rõhutada, kui absurdne on teha eraelulistest küsimustest nagu seksuaalne orientatsioon või erkinoolsus rahva arvamuse objekt. Samamoodi vastas Tarmo Jüristo «Vabariigi kodanikes» Toivo Tänavsuu murele kooseluseaduse moraalsest mõjust, et Hispaanias ja Portugalis, kus abieluseadused on sooneutraalsed, ei ole kogu rahvas üleöö valimatult avalikes kohtades geiseksima hakanud. Selline naeruvääristamine jätab mulje, justkui oleksid Nool ja Tänavsuu ullikesed, kes ei saa maailma asjadest aru, tegelikult on aga nende argumentide taga koherentne loogika, mida taastoodab meie enda seadusandlus ja rahvusriigi diskursus.

See loogika avaldub erakordselt selgelt Varro Vooglaiu bukletis «homoliikumise valedest». Seal esitab Vooglaid 35 teesi, mis peaksid ümber lükkama väärarusaamad homoseksuaalsusest. Ta keskendub «homopartnerluse» küsimusele, homoseksuaalsuse moraalsusele ja «teistele» aspektidele, mis langevad enamjaolt valdkonda «miks homoseksuaalsus on su tervisele halb». Vooglaiu põhiväited on järgmised: Esiteks, partnerlusseadus on väikese, rahvusvaheliselt organiseeritud ning hästi finantseeritud grupi katse võita endale eriõiguseid ning neid toetavad heterod on sofistlike argumentidega ajupestud (lk 7, 10, 16-17). Teiseks, perekond ja reproduktsioon on ühiskonna stabiilsuse alus, mistõttu on riigil hädavajalik selliseid küsimusi reguleerida – veelgi enam, riik kujundab oma seadusloomega väärtusi juba praegu, reguleerides erinevaid pahesid, kriminaliseerides kuritegusid jne (lk 16–18, 40-41). Kolmandaks, moraaliseadused on loomupõhised ning igale inimesele selgelt tunnetatavad, seevastu homoliikumine propageerib ohtlikku moraalirelativismi (lk 21, 31-32, 37-39). Sooneutraalsel partnerlusel ei ole paralleele muu tsiviilõigusega nagu rassiline ja sooline diskrimineerimine jne, sest need viimased ei ole loomupõhised erinevused.

Vooglaiu intellektuaalseid eeskujusid ei ole raske tabada. Rahvusvahelise kliki konspiratsiooni kahtlustamine on klassikaline paremäärmuslik retoorika (vt ka «rahvusvaheline juutlus»), mida, tõsi, on aegade jooksul kasutatud ka poliitilise spektri teistel aladel. Moraali loomupõhisuse argumendist paistab läbi Aquino Thomas. Märkimisväärne on aga see, et jurist Vooglaid toetub suuresti ka praegusele seadusandlusele. Ühelt poolt rõhutab Vooglaid, et võrdse kohtlemise seadused on Eestis selgelt olemas ja hästi tagatud (lk 15-16), ent juhib ka tähelepanu sellele, et liberaalse riigi sekkumine inimeste eraellu ei ole mitte sugugi konsensuslikult välistatud, vaid et riigid nii läänes kui mujal defineerivad ühiskondlikke alusväärtusi pidevalt ja kogu aeg.

Ka ühiskondlikud väärtused on ometigi ju väärtused ning pole raske selle argumendi taga näha meie põhiseaduse preambuli pikka varju. Raske on väita, et meie riik hoiab ennast põhimõtteliselt erasfäärist kõrvale, kui riigi alusdokument algab selge viitega reproduktsioonile. Vooglaid viitab ka abielu defineerimisele «mehe ja naise liiduna» Euroopa inimõiguste konventsiooni 12. artiklis (lk 23), endise õiguskantsleri Allar Jõksi hinnangule, kus on 2006. aastal sedasama «mehe ja naise» liitu rõhutatud (lk 24), ning lõpetab põhiseaduse 27. paragrahvi tsiteerimisega («Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all»). On selge, et Vooglaiu hirm perekonna uue definitsiooni ees ei ole neitsisünni tulemus, selle hirmu isa on meie oma riigi alusdiskursus.

Põhiseaduse avaus

Ma ei taha siinkohal väita, et meie rahvusriigi põhiseadus on otseselt «süüdi» kooseluseaduse ümber käivas mäsus – põhiseadustel ei ole teadvust ja nad ei kavanda vabal ajal vandenõusid. Küll aga võib öelda, et meie rahvusriigi diskursus, mis loodi ajal, kui demograafiline olukord, mälestus venestamispoliitikast ning keeruline julgeolekupoliitiline situatsioon ei võimaldanud Prantsusmaa eeskujul jus soli põhist rahvuse definitsiooni adopteerida, tekitas kontseptuaalse avause, mille ettenägematute tagajärgedega me nüüd peame tegelema.

Just nimelt rahvusriigi loogika on see, mis ühendab partnerlusseaduse vastaseid, isegi kui nad ei jaga Vooglaiu ja kompanii religioosseid ja spenglerlikult moraaliapokalüptilisi visioone. IRLi liikmetest paljud ei taha organiseeritud religiooni ilmselt mitte kümne meetri pikkuse vardaga ka puutuda, ent ometi on nad sooneutraalse partnerluse vastu. Nende argument on aja jooksul mõnevõrra muutunud. Paari aasta eest leidis IRLi perepoliitika eestkõneleja Liisa Pakosta, et samasooliste paaride õigussuhteid on vabalt võimalik reguleerida individuaalsete lepingutega, mistõttu mingisuguseid seadusemuudatusi pole Eestis vaja, kuna seadusandlus faktiliselt ei diskrimineeri (vt nt Postimees Online’i debatti 13. V 2010). Viimasel ajal on IRL nentinud, et võib-olla oleks üht-teist vaja kohendada tõesti, aga kooseluseadusele ollakse vastu seetõttu, et eelnõu tekst tekitab segadusi laste õiguste kaitsel, näiteks olukorras, kus surnud vanema vara võib pärida partner, kel pole kohustust last üleval pidada (vt nt 2. V Õhtuleht).

Esiteks näitab Pakosta arusaama muutus, et ta võtab liberaalset ühiskonnamudelit ja juriidilist loogikat tõsiselt: ta on vastuvõtlik argumentidele, millega näidatakse, et tõepoolest, praegune seadusandlus on diskrimineeriv ulatuses, mida lepinguõiguslikult lahendada pole võimalik (eeskätt küsimustes, mis puudutavad laste hooldusõigusi). Vooglaiulikud argumendid teda ei veena. Ometi on tema positsioonis üks konstant: vastuseis kooseluseadusele kui sellisele. Kui kooseluseadus tõepoolest nõrgestab laste õiguste kaitset, siis võiks ju esitada seaduseelnõule parandusi, mis selle probleemi lahendaksid, selmet kogu eelnõu prügikasti saata. See pole aga Pakostale vastuvõetav variant. Küünik võiks siinkohal öelda, et ta on kooseluseaduse vastu lihtsalt sellepärast, et Reformierakond ja sotsid on selle poolt, ent kuna tema veendumus on olnud stabiilne ka aegadel, kui IRL oli valitsuses, siis on põhjus ilmselt sügavamal. Arvestades, kuivõrd Pakosta argumentatsioon toetub ideele, et kooseluseadus õõnestab bioloogilise vanema ja lapse suhte ülimuslikkust, tundub, et siingi on koer maetud reproduktiivse rahvusriigi ideoloogia juurde. Liberaalne riik ei peaks oma kodanike eraellu sekkuma, ent meie liberaalne riik on ühtlasi riik, mille pealisülesanne on rahvastiku sisemine (vs. migratsiooni kaudu) taastootmine. Isegi inimesed nagu Pakosta, kes võtavad liberalismi vägagi tõsiselt, ei pruugi sellest vastuolust üle saada – arusaadavalt, sest see vastuolu on kogu meie ühiskonnakorralduse vundamenti sisse kirjutatud.

Tõsiusklikud liberaalid ütleksid siinkohal ilmselt, et probleem selles ongi, et meie riik ei ole veel valmis ning kooseluseadus on justkui samm edasi progressi suunas. Midagi sellist jäi kõlama nii Tarmo Jüristo, kui ka Mihkel Kunnuse jutust (tõsi küll, selgete reservatsioonidega). Võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper ütles saates otse, et kooseluseadus viib meid lähemale Euroopale ja kaugemale Venemaast. Varro Vooglaid tähelepaneliku inimesena on ka oma bukletis juhtinud tähelepanu sellele argumendile, vastates, et igasugune muutus ei ole veel progress (lk 21).

Iga muutus pole allakäik

Vooglaiule võiks muidugi omakorda vastata, et igasugune muutus pole ka tingimata allakäik. Siiski, oluline on siin tähelepanek, et partnerlusseaduse pooldajatel on tõesti komme käsitleda riigi ja erasfääri eraldatust kui iseenesestmõistetavat, probleemivaba ja konsensuslikku eesmärki. Sealjuures jäetakse kõrvale, et liberalismi koolkondade hulgas on väga palju eriarvamusi selles osas, kust jookseb avaliku ja erasfääri piir, et feministid on era- ja avaliku sfääri läbimõtlematut eraldamist väga tugevalt (ja õigustatult) kritiseerinud ning, mis kõige olulisem, et me ei ela ideaaltüübis, vaid ühiskonnas, kus liberalism ja reproduktiivne rahvuslus on lootusetult läbi põimunud riiklike alusdokumentideni välja. Argument, et liberaalses riigis inimeste eraellu ja moraali ei tungita, ei saa lõpetada diskussiooni ühiskonnas, kus kehtib emapalk, põhiseaduse preambulis räägitakse rahvuse säilimisest ning perekonna rollist ühiskonna stabiilsuse säilitajana, väljaränne on poliitilise diskussiooni objekt ja kultuuriajakirjandust, teatreid ning orkestreid rahastatakse riigieelarvest – ning paljud neist otsustest on teinud meie väidetavalt liberaalseim partei!

Siinkohal full disclosure – ma olen nii isiklikus kui ka poliitilises plaanis reservatsioonideta sooneutraalse kooseluseaduse poolt. Ainult et ma tahaksin, et minu liberaalidest kaasteelised tunnistaksid selle debati komplekssust ja paradoksaalsust. Kooseluseaduse kaasus näitab meie riiki ja ühiskonnakorraldust siduva ideoloogia vastuolulisust, mis avaldub reproduktiivse rahvusluse ja liberaalse poliitilise baasi ebakindlas kooseksisteerimises. Neist kumbki pole «ebanormaalne» või «tagurlik», mõlemad poolused on meie riikluse elav ja oluline osa. Sellel pingel on ajaloolised põhjused; minu eesmärk ei ole siin meie praegust riigidiskursust moraalselt hukka mõista.  Ent selge on see, et kooseluseaduse vastuvõtmine muudab meie rahvusriigi tähendust. See tähendab, et kooseluseaduse vajalikkus tuleb ära põhjendada ka nendele inimestele, kes ei jaga probleemivaba usku ideaaltüüpilisse liberaalsusesse. Ja neid inimesi on palju rohkem kui Varro Vooglaid ja Toivo Tänavsuu ning neil on selleks sageli põhjust (vihjeks: empaatia ja ligimesearmastus on näiteks väärtused, mis peaksid meie kultuuriruumi üsna hästi sobima). Ning viimaks on meil vaja tõsist diskussiooni selle üle, milline meie kooseluseadusejärgne rahvusriik välja näeb, selmet eeldada, et hüüdes «liberalism» lahenevad kõik probleemid. Nende küsimuste arutamisega on ots lahti tehtud. Nimetagem näiteks Valdur Mikitat ja Rein Rauda, kes on viimastel aastatel üritanud meie rahvuskultuuri XXI sajandi kontekstis uuesti mõtestada. Ärgem jätkem seda hetke kasutamata, sest Mihkel Kunnusel on õigus: kooseluseadus, see on tõesti üks suur ja tähtis märk.