N, 9.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kutsekool teenib endale ise raha

Kutsekool teenib endale ise raha
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Juuksurite õppesalong: Tallinna kutsehariduskeskuse juuksurieriala õpilane Raili Pettai.
Juuksurite õppesalong: Tallinna kutsehariduskeskuse juuksurieriala õpilane Raili Pettai. Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Tallinna tööstusharidus­keskuses teenivad koolile raha autoremontijad, metallitöötlejad, juuksurid, rätsepad ja sisekujundajad, kirjutab Ülo Tikk Õpetajate Lehes.

Sissejuhatuseks märgitakse kõigis osakondades, et õpilased teenindavad kliente väga hästi, töö kvaliteet on, nagu peab. Eripära on aga see, et õpilane töötab aeglasemalt kui väljaõppinud töömees. Kui erafirmas viib klient auto hommikul remonti, saab ta selle õhtul tervena kätte. Kutsekoolis aga tuleb teinekord oodata kuni nädal aega, sest õpilastel on tunnid ja teenuste osutamiseks küllaltki raske aega leida. Samas peavad õpetajad pedagoogiliselt väga oluliseks, et õpilased teeksid päris tööd, kus on suur vastutus.

Autoremont

Autovaldkonna juhataja Peeter Pohlasalu loetleb töid, millega tema õpilased koolile raha teenivad: pesulateenused, õlivahetus, amortisaatorite ja pidurite kontroll, automaalritööd, rehvivahetus, üldine hooldus ja remont.

Pohlasalu nendib, et pesulasse võib juba esimese kursuse poisse tööle lasta. Alguses pestakse mõni kooli õppeauto ära ja katsetatakse ka poiste endi sõidukitega. Katsetused näitavad, et umbes pooled poistest võib seejärel juba autosid pesema lasta, aga muidugi kutseõpetaja valvsa pilgu all.

Rehvivahetus on Pohlasalu sõnul poistele juba tõsisem töö. Tuleb jälgida, et rehvid ikka õiget pidi velgedele saaksid ja et keermeid maha ei keerataks. Õlivahetusega tuleb samuti väga ettevaatlik olla. Peab jälgima, et kasutataks õiget õli, et korki jõuga katki ei keerataks jpm.

Poisid on hästi hakkama saanud ja koolil kliente jätkub. Autosid toovad parandada õpilaste vanemad ja nende tuttavad, aga ka Peeter Pohlasalu kunagised kliendid ajast, mil ta veel koolis ei töötanud.

Metallitööd

Metallierialal pakub tootmisteenuseid lehtmetalli töötlemispinkide operaatori eriala. Mehaanikaosakonna juhataja Eduard Brindfeldt märgib, et tema õpilased valmistavad lehtmetallist tooteid ekspordifirmadele ja vastutus on väga suur. Metallitöö juhtõpetaja Rein Pikneri sõnul on tööstushariduskeskuse lehtmetalli töökoda üks parimaid Eestis. Kliendid on kvaliteediga rahule jäänud. Kuid tellimistöid tehakse rangelt kutseõpetaja kontrolli all, vahel isegi kutseõpetaja osalusel, seda ka selleks, et kallite arvutiprogrammiga tööpinkidega midagi ei juhtuks.

Just lehtmetalli tööpingid teenivad koolile kõige rohkem tulu.

Juuksurid

«Poldilokke me enam ei tee, aga vesilaineid küll, värvime, kujundame soenguid, kõike teeme,» ütleb juuksuriosakonna juhataja Leili Liinak. Õpilaste põhilised kliendid on soodsate hindade tõttu peamiselt pensionärid, aga on ka lapsi, kooliõpilasi jt. Kõige kaugem klient sõidab kohale Nelijärvelt. Vahel on juuksuriosakond avaldanud linna- ja linnaosalehes endale ka reklaami.

Arusaamatuste vältimiseks soovitatakse kliendil foto või ajakirja väljalõige kaasa võtta ja öelda, mida täpselt ta soovib. Tüdrukud on teinud soenguid ka kunstiakadeemia moešõule.

Moesalong ja õppekauplus

Rõiva ja kaubanduse õppevaldkonna juhtõpetaja Astra Mõistlik märgib, et rätsepa-stilisti juurde on väljastpoolt kooli raske pääseda. Õmmelda lasevad peamiselt oma maja inimesed või õpilaste sugulased ja tuttavad. Varem oli osakonna klientuur palju laiem, sest siis oli koolipraktika aeg pikem ja jõuti rohkem ära teha. Tüdrukud valmistavad ka kardinaid ja kujundavad ruume, näiteks on nad seda teinud Tartu lastekodus ja hoolekodus. Osakonnal on oma õppekauplus Meie, kus on kõik õpilaste valmistatud tekstiilid, kardinad, kleidid-pluusid ja mitmesugused tarvikud müügil. Uurige kooli kodulehte ja astuge sisse!

Mõned põhimõttelised küsimused

Hiljuti kirjutati Äripäevas, et kutsekoolid pakuvad firmadele kõlvatut konkurentsi. Firmad peavad endale ise kallid seadmed ostma, aga kutsekoolile ostab riik jne. See artikkel on tekitanud hulga küsimusi, millele Tallinna tööstushariduskeskuse õpetajad vastuseid pakuvad.

Kas tööstushariduskeskus pakub erafirmadele tõesti kõlvatut konkurentsi?

Peeter Pohlasalu: «Lugesin Äripäeva ja olin üllatunud. Ütleksin, et need on nõrgad firmad, kes koolipoistes konkurente näevad. Soliidsed ettevõtted pole meile etteheiteid teinud, küll aga poisse tööle võtta soovinud. Usun, et need kritiseerijad kuuluvad väikefirmadesse, näiteks Lasnamäel on igal nurgal garaažiukse kohal silt «Autoremont».»

Mirje Burmeister, õppedirektor: «Äripäeva kriitika puudutab rohkem teeninduskoole ja kokaeriala. Aga samas, kus peaksid noored vastutusrikast tööd tegema õppima, kui mitte päris kliente teenindades? Firmad ise nõuavad meilt lõpetajaid, kellel on praktilise töö kogemus.»

Kas raha teenimine ei suru koolis õppetööd tagaplaanile?

Eduard Brindfeldt: «Jälgime pidevalt, et teenuste osutamine ei hakkaks õppetööd segama. Teenustööde tellimine metallierialadel eeldab vaid üksikute tööoperatsioonide oskamist, aga õppekava näeb ette, et õpilane valdab kõiki tööoperatsioone, mida tööpink võimaldab. Seega pole mõeldav, et õpilased stantsiksid päevad läbi ühte detaili ja muu õpe selle taga seisaks.»

Peeter Pohlasalu: «Me ei suuda just sellepärast nii palju teenuseid osutada, kui kliendid sooviksid, et õppekava seab oma raamid. Peame pidevalt tunniplaaniga mängima, et leida õpilaste need päevad ja vabad tunnid, mis võimaldavad tellimustöid vastu võtta. Teiseks peavad töökojas olema just need rühmad, kes on võimelised tellimustööd tegema. Kombineerimist ja nuputamist on palju.»

Kas õpilased saavad tellimustöö eest palka ka?

Kaja Kuiv, rätsepatöö juhtivõpetaja: «Tellimustöö kuulub kooli õppekava täitmise hulka ja õpilane saab selle eest hinde. Keegi tellimustööga rikkaks ei saa, kuigi individuaalne rätsepatöö on kallis. Ettevõttepraktika kuulub õppekava hulka ja on puhtalt tööandja otsustada, kas ta tublimatele maksab või ei. Kool seda nõuda ei saa. Oluline on, et ettenähtud ülesanded oleksid praktika käigus sooritatud.»

Peeter Pohlasalu: «Ettevõtetes võetakse agaramad ja targemad poisid juba praktika ajal palgale ja pakutakse ka lõpetamise järel tööd. Kui juhtub, et poisid ei ole väga agarad, on pakutud neile praktika ajal tasuta lõunat.»

Leili Liinak: «Meie tüdrukute kätetööd näeb televaataja hommikuti «Terevisioonis», kus tüdrukud vaatavad saatejuhtide ja külaliste soengud üle. Tüdrukud peavad olema hommikul enne kella kuut telemajas. See on koolipraktika ja tasu selle eest ei saa. Kuid kool saab tasuta reklaami – viis korda nädalas märgitakse «Terevisiooni» lõputiitrites, et soengud tegid Tallinna tööstushariduskeskuse õpilased.»

Kui teenitud raha läheb koolile, kellele ta siis tegelikult läheb?

Mirje Burmeister: «Koolil omafinantseerimise norme ei ole, teenustest laekuv tulu suunatakse osakonna arengufondi.»

Kaja Kuiv: «Õpetaja teenuste osutamise eest palgalisa ei saa, sest riik on talle ette näinud koormuse järgi kindla palga ja teenuste osutamine kuulub õppetöö hulka. Seega kulutame teenitud raha tavaliselt õppematerjalide soetamiseks, mis on toeks kooli eraldatud eelarvele. Ka juuksurid ja autotehnikud kulutavad teenustasud õppetööks vajalike materjalide − šampoonide, pesuvahendite ja muu taolise − soetamiseks.»

Kas firmad ei meelita poisse palgarahaga õppimise juurest enda juurde tööle?

Peeter Pohlasalu: «See aeg tundub möödas olevat. Kuna ettevõttepraktika on viimasel kursusel, lastakse poistel kool ära lõpetada. Varem jäeti kool pooleli ja kiputi tööle hoopis karmimal põhjusel − võeti arutult SMS-laene ja satuti niimoodi laenufirmade orjusesse. Praegu ei saa neid laene enam nii lihtsalt ja poisid on palju paiksemaks jäänud.»

Märksõnad
Tagasi üles