Nils Niitra: nanotaluniku hing valutab

Nils Niitra Foto: Postimees

Pean lisaks ajakirjanikutööle ka 80-pealist lambakarja. Astusin 2000. aastate algul Tartumaa Põllumeeste Liidu liikmeks ja mind valiti paaril korral ka juhatusse. Läinud aastal esitasin lahkumisavalduse, sest mõistsin, et kunagi väiketootjate asutatud taluliit ehk nüüdne põllumeeste liit ja selle juht Jaan Sõrra ei esinda väiketootjate huve. Käisid vaidlused uue maaelu arengukava üle ja Sõrr­a valis selgelt poole, sarjates hobitalunikke nii kuis jaksas.

Rahvaliidu lagunedes hüppas Sõrra ja hulk teisigi endisi Reiljani pooldajaid lupsti sotsiaaldemokraatide paati, mida nüüd roolib Ivari Padar. See tegelane paistis juba läinud kümnendi hakul silma soojade sidemetega suurfarmeritega, mis tipnes Tartu Agro erastamise, selle maade tagastamata jätmise ja seejärel poolmuidu väljarentimisega endistele sovhoosijuhtidele. Niisiis ei toeta sotsid vähemalt põllumajanduse vallas väiketootjaid, ehkki üks nende lipukirju peaks olema nõrgemate kaitsmine.

Ka eelmine maaelu arengukava oli suurtootjate nägu. Avalikkuse lollitamiseks oli näiteks nn mikropõllumajandusettevõtja investeeringutoetus – selle raames jagati raha farmidele, kus töötab kuni üheksa inimest ja mille müügitulu on kuni 31,3 miljonit krooni. Seega liigutati mikrotootjate hulka ka suurtootjad. Huvitav, kas mina olen siis nanotalunik?

Ma saa enam hästi aru, kelle või mille vastu suurtootjad ikkagi käesoleva maaelu arengukava arutelu käigus võitlesid. Statistika on näidanud viimase kümmekonna aasta jooksul väiketootjate hulga sedavõrd suurt ja järsku kahanemist, et võib julgelt öelda: eelmine maaelu arengukava täitis juba oma eesmärgi.

Või tegelikult siiski mitte – seekord oli suurtootjatel hambus IRLi endise põllumajandusministri Helir-Valdor Seedri soovitud suurem toetus esimese 39 hektari eest. Paljud väiketootjad on tootmisest loobunud ja oma maa välja rentinud. Suurtele valmistab muret, et väiksemad maaomanikud jätavad maa edaspidigi endale ja rendivad seda siis hea hinnaga välja. Suurtootjate huvi on tegelikult ilmne – nad tahavad, et väikemaaomanikud oma viimased kinnistud neile maha müüks. Taas kord saavutasid suured oma eesmärgi ja 39 hektari lisatugi võeti arengukavast välja.

Väiketalunikke on jäänud alles vaid käputäis ja nad tuleks võtta kultuuripärandina kaitse alla, tegelikult aga ei kaitse ega esinda neid keegi. Küll aga kurdetakse, et maal jääb pääsukesi järjest vähemaks, sest pole enam väikseid loomakasvatajaid, kelle räästa alla pesa teha ja kelle lauda ümber tiirutavaid putukaid süüa. Liigirikkus maal kannatab kõige laiemas mõttes alates floorast ja lõpetades faunaga.

Sõrra on meedias esitanud väiteid, justnagu oleks suurtootjad mingid tohutu tööhõive pakkujad. Mina ei näe oma kodukandis seda tööhõivet kuskil – näen vaid kuskilt teisest vallast või maakonnast aeg-ajalt kohale sõitvaid traktoreid ja kombaine, mis lahkuvad, kui töö tehtud. Niipalju siis tööhõivest.