Martin Kala: suur sinine kaheksajalg

Martin Kala Foto: SCANPIX

Tulevase europarlamendi olulise osa võivad moodustada äärmuslike, spetsiifiliste huvide, mitte enam «Euroopa väärtuste» esindajad, kirjutab kolumnist Martin Kala.

Kas nihe selles, kuidas eurooplased näevad maailma ja oma rolli selles, kajastub seekordsetel eurovalimistel? Euroopa Parlamendi valimised on arvudes võrdväärsed suurriikide, USA, India ja Brasiilia üldvalimistega. 400 miljonit potentsiaalset valijat hääletavad 17 000 kandidaadi eest, kes kõik üheskoos – 751 eurosaadikut – otsustavad järgmise viie aasta jooksul Euroopa tuleviku üle. Väga suur erinevus seisneb aga selles, millest ja kuidas valija Euroopas mõtleb.

Seda, et mitmes liikmesriigis on ülekaalukalt populaarsed eurovastaste parteid ning euroteemadel lasub rusuv varjund, kinnitas juba aasta alguses moodustatud äärmuslaste allianss Prantsusmaa Rahvusrinde ja Hollandi Wildersi paremäärmuslaste vahel. Euro-apaatiat on näha kõikjal. Eestit on ikka ja jälle positiivseks näiteks toodud – möödunud eurovalimistel näitasime ainsa euroriigina kasvavat valimisaktiivsust, kõikjal mujal see muudkui vähenes. Olgugi, et ka meie aktiivsusnäitajad demonstreerisid protesti kinniste nimekirjade vastu.

Alates esimestest, 1979. aastal toimunud europarlamendi valimistest on valimisaktiivsus pidevalt vähenenud. 2009. aastal oli Euroopa Liidu keskmine näitaja Pew Research Centeri uuringu kohaselt kesine 43 protsenti ja seda olukorras, kus neljas liikmesriigis on valimine kohustuslik. Mõni kuu tagasi leiti seitsmes liikmesriigis korraldatud küsitluse tulemusena, et 71 protsenti inimestest ei usu, et nende hääl midagi euroliidus mõjutaks, ning ainult 36 protsenti nägi europarlamendis midagi positiivset. See on nigel tulemus.

Küsimuse all on institutsioonide töö efektiivsus ja nende võime maailma asju muuta, valija soovidele vastu tulla, teha nii, et valija tunneks, et tema hääl on ära tasunud. Siin peitub iroonia, sest europarlamendil on praegu rohkem võimet, võimu, haaret, et seda kõike teha – ja eriti meie igapäevaelu puudutavaid küsimusi tarbijakaitse ja sotsiaalvaldkonnas.

Kuid rahva kaasatust arvestades kõrgub valimistele õhutavate plakatitega ehitud parlamendi klaashoone uhkes üksinduses, ümber kaitsev vallikraav. Kui reklaambuklettide ja tänavareklaamide eesmärgiks on tõepoolest julgustada inimesi demokraatiaprotsessis osalema ja valima tulema, peavad noodsamad institutsioonid ka ise, seestpoolt, läbinähtavamaks ja tõhusamaks muutuma.

Asi pole parlamendiliikmete tulemuslikus töös, vaid institutsioonide omavahelises klappimises, tööprotsesside keerukuses, otsustajate ning otsuste langetamise tõhususes. Valija ei pea detaile teadma ega tahagi neid teada, ent ta tahab tunda, et protsessid toimivad, on läbipaistvad ja põhinevad võrdsetel reeglitel.

Endiselt on EL takerdunud küsimuses, kes peaks olema volitatud seadusloometööd Euroopas algatama. Praegu on see Euroopa Komisjoni ülesanne. Volinikke on kaugelt liiga palju, lisaks ummistavad bürokraatiamehhanismi arvukad peadirektoraadid. Mida suurem on Euroopa volinike kolleegium, seda enam on mõttetuid funktsioone ja seda rohkem teeb komisjon ettepanekuid, tihti valdkondades, mis oma proportsionaalsuselt või tõhususelt ei kuulu euroliidu pädevusse. See omakorda täidab euroskeptikute karikaid.

Volinike arvu tuleks vähendada, volinike kogu peaks olema peamine seadusalgataja. Institutsioonidevaheline võimujaotus tuleb ümber kalibreerida. See ei nõua aluselepete muutmist, vaid olemasolevate põhimõtete rakendamist. Euroopa Parlamendi volitused ja roll peavad kasvama vastavalt Lissaboni lepingus kehtestatule.

Parlament võib samuti õigusakte algatada, aga on teinud seda harvadel juhtude, sest peab esmatähtsaks komisjoni seadusettepanekuid ja on lihtsalt üle koormatud. (Viimase nelja aasta jooksul on Euroopa Parlament koostanud vaid 17 omaalgatuslikku õigusloome raportit võrreldes komisjoni 585 seadusettepanekuga.) Kust tekib aeg mõtiskleda prioriteetide ja vajaduste üle ning kes seda tegema peaks? Kokkuvõttes on üllatav, et asjad tehnokraatilises mõttes üldse Brüsselis edasi liiguvad.

Euroopa on praegu euroskeptilisem kui kunagi varem, ning eriti on seda britid. Suurimateks tõusjateks nendel valimistel on praeguse seisuga paremäärmuslased. Prognooside kohaselt peaks Suurbritannias valimised võitma kohalik Iseseisvuspartei (UKIP) ja Prantsusmaal Rahvusrinne. Sel kevadel korraldati mitu teledebatti Ühendkuningriigi ja ELi suhete üle liberaalide asepeaminister Nick Cleggi ja Briti Iseseisvuspartei juhi Nigel Farage’i vahel, mis taas kinnitas, et poliitikas läbi lüüa soovijail on targem sellistest debattidest taanduda, meedial aga võimalikult vähe seda kajastada. (Kaks Briti juhtivparteid, konservatiivid ja tööpartei pole siiani euroteemadel iitsatanudki.)

Eriti meeldejäävad on olnud Nigel Farage’i väljaütlemised. Financial Times nimetas hea esinemisoskusega Farage’i väitlusvõidu põhjuseks tema vastast, euromeelset asepeaministrit kui «ebapopulaarset poliitikut seismas (briti publiku silmis) iganenud ja ebahuvitavate ideede eest».

Mind huvitab küsimus, kuidas on võimalik, et pisike üheteemapartei, mis pole oma 21-aastase eluea jooksul kordagi rahvusparlamenti pääsenud, on suutnud saavutada säärase edu, mis ennustuste kohaselt tagab Ühendkuningriigis valimisvõidu? Farage surfab edulainel: üleilmastumisega kaasnevad ühiskondlikud muutused, enneolematu rahvastiku liikuvus, kõikuv elatustase – see nii-öelda selge ilma turbulents koondubki ebaühtlaselt vastuliikumiseks, kuhu poogitakse juurde Euroopa Liidu vastased tunded ja vaen ning seotakse poliitilise eliidi skandaalide ja massilise sisserändega. Sama kehtib ka Prantsusmaa äärmuspoliitika puhul – kõik rahva mured on avalikult tules.

Nälg ja hirm panevad inimese tegutsema. Youtube’is levivas klipis roomab teravate kihvadega (!) suur sinine kaheksajalg üle Londoni telliskivihoonete, purustades godzillalikult kirikutorne, ja lõpuks kugistab alla suure ampsu Briti demokraatiat – milline argumentatsiooni tase! Ajakirja Time esikaanelugu Prantsuse Rahvusrinde esimehe Marine Le Peniga püstitab küsimuse, kas «Le Pen suudab Euroopa Liidu seestpoolt hävitada». «Me ei häbene enam seda, et me Rahvusrinde poolt hääletame,» kommenteerib restoranipidaja akaatsiapuudega pikitud väiksel puiesteel Lõuna-Prantsusmaa rannikuäärses linnas, «nad on nüüd tavaline partei nagu kõik teised.»

Meie Reformierakond ehitas valimiskampaania üles puhtalt Andrus Ansipi ja Edgar Savisaare personaalsele vastandamisele, kusjuures Savisaare portree taga on Moskva Punane väljak, Ansipi omal kaunilt sinimustvalge. Miks siis juba mitte eurovärvid? Ühe teise Eesti partei sõnumiks on võitlus korruptsiooniga – aga millisega ja kus? Selle kõrval mõjub Keskerakonna roheline «Rahu» küll lihtsustavalt, aga ehk tõesti mõnes mõttes rahustavamalt – töödejuhataja Edgar Savisaar hiiglaslikku «Euroopa töökohtade» konteinerit kraanaga Vabaduse väljakule paigaldamas.

Ungarlaste Jobbik ehk «Liikumine parema Ungari nimel», mis on olnud avalikult juudivastane ja holokausti õudusi pisendav, on teinud läbi taassünni, ja eriti viimaseid Ungari valimisi silmas pidades tulnud välja oma «Benettoni» kampaaniaga, kus eri nägu ja tegu keskeurooplased, aga ka mustlased ja mustanahalised, lõbusalt naeratavad.

Ületamatu tase on kindlasti Keskerakonnal, mille kampaaniaklipis kuvatakse eri maakonnaviitade all rõõmsameelseid inimrühmi, mis kõik rõõmsameelselt «Tere, Edgar!» hüüavad ning üle Eesti lehvitavad. Väärtuspõhisest poliitikast taandumine teeb asja valijale omamoodi lihtsamaks, sest valida saab nägude järgi. Umbes sama, kui osta ajalehti paberi tooni või trükikvaliteedi alusel. Edgar Savisaart saab valida esmakordselt üle Eesti – kaval –, kuigi ta ise ei varjagi, et temaga pole midagi peale hakata, sest Brüsselisse ta ju ei kavatse minna. Kus on uued ideed, kus euroopalikud väärtused? Pole oluline, punkt.

Sellist nägudepoliitikat kinnitab teadmine, et valijad on esmakordselt kaasatud Euroopa Komisjoni presidendi valimise mõjutamisesse. Kuid kas valija teab programmipõhiseid erinevusi Martin Schulzi, Jean-Claude Junckeri või Guy Verhofstadi manifestides? Vaevalt. Ja kas nad üldse teavad, kes on José Bové või Alexis Tsipras?

Postimees ilmutas Verhofstadti pala pealkirjaga «Euroopa Liit on väärtuste liit», milles Belgia ekspeaminister ja kaunis vastuoluline kuju räägib mõtestatud ja õigustatud juttu «ühistest väärtustest», kuid meelde sellest ei jäänud palju. Pigem meenus taas, et euroteemadel julgevadki pigem lajatada need, kes ei istu valitsusrattal ega oma suuri šansse sellele lähiajal saada.

Puudujäägid teemades, hirm ja populism on ajapikku loonud uue ühiskondliku parameetri, mille tulemusena on paljudes liikmesriikides tänased «näod» muutunud. Võimalus, et suure valimisedu saavad äärmused, meenutab mulle Prantsusmaa 2002. aasta presidendivalimisi, mil ühiskondlik muutumatu rahulolematus poliitika vastu avaldus esimeses voorus valimistest hoidumises ning viimases voorus heitlusena Jean-Marie Le Peni ja ametisoleva presidendi Jacques Chiraci vahel, mis oli isegi Prantsuse poliitikas ennekuulmatu. Haavu lakuti hiljem.

Ja praegu on ennekuulmatu, et tulevase europarlamendi olulise osa võivad moodustada äärmuslike, spetsiifiliste huvide, mitte enam «Euroopa väärtuste» esindajad. Seda aga õigusega, sest neil on valijaskond, kes protesti märgiks valima läheb, ja parteidel selged sihid, mille eest võidelda – või pigem, mille vastu.

Seega, kõik pühapäeval valima!