Juhtkiri: luuraja varastab, aga kes vastutab?

Foto: Urmas Nemvalts

On ilmne, et (just eriti) salastatud tegevusega asutused ei saa kunagi olema täiesti immuunsed reeturite ja sulide vastu. See aga ei tähenda, et poliitikutel oleks luureasutuste osas automaatselt patulunastuskiri, et nende asjad poliitikuisse ei puutu. Vastupidi! Nii luure kui muud kaitsetegevused teenivad riigi kõige olulisemaid huvisid. Loomulikult peavad nii teabe kogumise, õiguskaitse kui ka riigikaitse küsimused poliitilisi jõude huvitama ning olema nii formaalselt kui sisuliselt kõrgeima riigivõimu kandja kontrolli ja juhtimise all.

Kaitse on riigi (isegi külakogukonna) esmane, ürgfunktsioon. Olemuslik probleem on, kuidas leida tasakaal tsiviilkontrolli ja kaitsetegevuse vahel. Parlamentaarses Eestis peame vigu nähes pöörama pilgud küsivalt riigikogu ja selle julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni poole. Ootame sisukaid vastuseid. Ei saa jätta küsimata, kes vastutab süsteemi võimalike puuduste eest.

Neljale Eesti luure töötajale on esitatud kuriteo kahtlustus. Pange tähele, et nii peaministri, kaitseministri kui teiste poliitikute kommentaarid keskenduvad küsimusele, kas sellest sündmusest saab välja lugeda hea või halva sõnumi – juhtum paha, avastamine hea.

Ka riigireeturite avastamise järel on ikka korratud, et see (st avastamine) näitab Eesti tugevust. Meile pakutakse kandikul küsimust ja valikut kahe vastuse vahel (hea/halb). Moraalne hinnang riigireetmise, varastamise või korruptsiooni kohta võikski poliitikute poolt olla ühene, ent märgakem, et küsimusi on teisigi.

Alustagem sellest, et väidetavalt on (paljudes suurtes riikides) kombeks lahendada luure ja vastuluure asutustes avastatud kuritegusid nii, et avalikkus neist kunagi midagi teada ei saa. Kui me praegu küsime, miks on Eestis viimaste aastate jooksul avalikkuse ett­e tulnud hulgaliselt riigireetmise juhtumeid ja vähemaid kuritegusid salastatud tegevusega asutustes, peaksime vähemalt teoreetiliselt arvestama mitme tõlgendusvõimalusega. Pol­e ju täiesti välistatud, et sarnaseid kuritegusid on avastatud ka varem, ent need pol­e (mistahes põhjusel) avalikkuse ett­e jõudnud.

On selge, et Eesti riik on valinud (ebatraditsioonilise?) julgeolekuasutustes avastatud kuritegude avalikustamise tee. Selle valiku kasuks saab öelda eelkõige seda, et kuna demokraatlik ja avalikkuse kontroll salastatud tegevusega asutuste üle on paratamatult piiratud ning usaldus tähtis, on iga selletaolise asutuse töötaja väärtusmaailm ja sisemised tõkked ülimalt olulised.

Asjaolu, et riigisaladuse katte all sigaduste korraldamine ei jää Eestis luureasutuse räpaseks saladuseks, tuleb kiita. Küsimus pole ainult avalikustamises kui abstraktses väärtuses, vaid ilmselgelt on sel valikul mõju luure- ja vastuluureasutuste endi tulevikule. Kun­a kontroll on mitmel põhjusel aega­nõudev, keeruline ja kallis, tundub kasulik panustada sellele, et avalik nimeline hukkamõist ei jää tulemata, kui keegi kokkulepitud reegleid rikub.