Nädalavahetusel puhkes lärm selle üle, et Halb Välismaine Pank jättis populaarsele lillelaadale pangabussi saatmata, ning mis veel hullem, Haapsalu pangakontor muutub sularahavabaks.
Tõnis Oja: Halb Välismaine Pank
22. mai 2014, 18:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba pikemat aega räägivad paljud sellest, kui halvad ja arrogantsed on välismaised pangad, kes mõtlevad ainult oma kasumile, võtavad teenuste eest liigkõrget hinda, maksavad hoiuste eest liiga madalat intressi ning laenuintress on liiga kõrge. Lisaks on häda, et välisomanikele kuuluvad pangad ei võta välja dividende, mistõttu ei maksa riigile ka ettevõtte tulumaksu. Nüüd, kui suurima välismaise panga omanikud otsustasid hakata ettevõttest dividende välja võtma, on jälle häda – kasum viiakse ära välismaale.
Vastukaaluks ahnetele välispankadele soovitatakse viia oma arvelduskonto Heasse Kodumaisesse Panka, sest kogu raha jääks siis Eestisse. Mõned küll kurdavad panga müügimeeste üle, kes neid supermarketites tülitavad, aga kodumaise kapitali nimel võib ju selle siiski välja kannatada. Laada organiseerijad oleksid ju võinud pöörduda Hea Kodumaise Panga poole ja tellida pangabussi neilt. Paraku pangal mingit pangabussi pole. Vähe sellest, neil pole ka ühtegi pangaautomaati ning pangakontoreid on neil terve riigi peale vaid kaks – üks Tallinnas ja üks Tartus. Seega tuleb välja, et pole see Hea Kodumaine Pank nii hea midagi – ka nemad peavad kulusid ja tulusid arvestama.
Eesti on maailmas üsna omapärane riik, sest kodumaisele kapitalile kuulub vaid mõni üksik protsent pangandusturust. Aga sellest ei ole midagi halba. Pigem on välisomandus suurendanud meie pangandusturu turvalisust, aga mõningal määral ka julgeolekut. Kriisi ajal küsisid paljud, kas pangad on ikka turvalised ning kas poleks õigem neist raha välja võtta.
Tänu välisomandusele väljus meie pangandus finantskriisist valutult – päästa ei tulnud mitte ühtegi panka ning need, mis oma uksed sulgesid, kadusid probleemide tõttu kodumaal, mitte siin. Veidi rehepaplikult võiks isegi öelda, et mure pankade pärast ei olnud mitte niivõrd meie mure, vaid hoopis rootslaste mure.
Kindlasti ei tähenda eelkirjeldatu, et ma mingi välispankade fänn olen. Olen nii Halva Välismaise Panga kui ka Hea Kodumaise Panga klient. Mõningate teenuste kvaliteedi suhtes on kriitika väga õigustatud. Aga probleemid ei tulene mitte sellest, kes on panga omanik, vaid sellest, et konkurents pangandusturul on liiga väike – nelja suurema panga käes on tervelt 90 protsenti siinsest turust.
Siiski on olukord veidi paranemas (enne finantskriisi oli nende pankade käes koguni 95 protsenti) ja loodetavasti paraneb veelgi, sest Hea Kodumaine Pank teeb selle nimel kõva tööd. Seda julgen aga küll öelda, et Veel Parem Munitsipaalpank ei hakka kallist hoiuse- ja odavat laenuintressi pakkuma mitte kunagi.