Juhtkiri: veidrus minevikust

Foto: Urmas Nemvalts

Läinud aasta lõpus teatas Venezuela president Nicolas Maduro, et kuna hinnad on liiga kõrged, asub see Ladina-Ameerika riik reguleerima sõiduautode hindu. Tema sõnul toodetakse autosid «ühiskonna vajaduste tarbeks, mitte maffia jaoks».

2012. aastal keelati sealsamas riiklikult tõsta näiteks hambapasta, šampooni ja tualettpaberi jaehindu.

Venezuela omaaegne president Hugo Chávez ja Zimbabwe president Robert Mugabe on need maailma poliitikud, keda seoses riikliku kampaaniaga odavpoodide ja sooduskauba eest sagedamini meelde tuletatakse. Hinnareguleerimist ja käsu korras alandatud hindu läks neil riigijuhtidel tegelikult vaja selleks, et tasandada rahva rahulolematust kappava inflatsiooniga, mille taustal oli luhtunud majanduspoliitika.

Eestis pole muidugi vaja hinnaregulatsiooni mõjudest arusaamiseks näiteid nii kaugelt otsida. Piisab meenutusest, millised nägid taskukohase kaubanduse «õied» välja nõukogude ajal. Eile Tallinnas avatud väike munitsipaalpood Lipo on võrreldes selle kõigega õnneks lihtsalt pisike maineeksperiment, mille mõte on tekitada muljet, kuidas linnajuhid ennastsalgavalt vaesema rahva huvide eest hoolitsevad. Muidugi ei tule see kusagilt mujalt kui linlaste rahaga ja omavalitsuse seaduslike kohustuste täitmise arvelt.

Iga majandusest midagi taipav inimene mõistab, et mõnekümne põhilise kaubaartikli suhteliselt odavama hinnaga müük ühes Lasnamäe letipoekeses ei lahenda tallinlaste sotsiaal- ega muid probleeme. Igas supermarketis leidub sama tüüpi päevapakkumisi, mille abil ostjat enda juurde tõmmatakse. Kui pealinn tahaks aga tõepoolest kõiki elanikke soodsate kaupadega varustada, kasvaksid subsideerimiskulud kiiresti astronoomiliseks. Juhul kui üritada oluliste põhikaupade ebaharilikult soodsat hinnataset pidada järjekindlalt kasvõi ühes poes, on arenguvõimalused needsamad, mida mäletame vanadest aegadest: kas ukse taga looklevad sabad või siis tühjad letid, mille ees potentsiaalsed ostjad uurivad, millal järgmine ports odavat pesupulbrit ja vorsti võiks saabuda. Kui seesugust ei juhtu, on tegu lihtsalt üpris tavalise poekesega, mida juhuslikult peab linnavõim.

Katse avatud turumajanduse ühes nurgakeses oma pisikest reguleeritud majandust ehitada on Tallinna linna varasema tegevuse puhul muidugi väheüllatav. Kogu see paralleelmaailm on Eesti mõistes üpris aukartustäratavate mõõtmetega – mupo, munitsipaalmeedia, linnatelevisioon, nullhinnaga ühistransport. Äsjaavatud kaubalett on selles reas õigupoolest päris vähemärgatav, järjekorras on munitsipaalprügimajandus ja munitsipaalpanganduse kavad.