Mihhail Kolossok: püha Venemaa eest

Mihhail Kolossok Foto: Toomas Tatar / Postimees

Suure Venemaa ehitamisele pühendatud konverents, mis toimus pühapäeval Helsingis, kus Kremli juhtiv ideoloog, Moskva Riikliku Ülikooli professor Aleksander Dugin ütles, et universaalsete inimõiguste propageerimine on liberaalide rassism, sest igal tsivilisatsioonil on oma inimõigused, näitab meile, kui proosaliselt vene intelligents keskvõimule kaotas.

Dugini keelt kasutades kaotas intelligents aga hoopis rahvamassile. Putini sise- ja välispoliitiline edu põhinebki sellel, kuidas ta rahva ootusi täidab. Ja tema, Dugini ülesanne ongi rahva ootuste ideoloogiline väljendamine. Kui Hispaania liberaalne filosoof José Ortega y Gasset kritiseeris masside mässu väikekodanlikult positsioonilt, siis Dugin deklareerib ekstaatilist lahustumist mässuliste seas – toimumas on klassikaline konflikt vene intelligendi ja Lääne-Euroopa väikekodanlikkuse vahel.

Vene intelligentsi liberaalse mõtteviisi kaotus ei näidanud midagi uut. Ka XIX–XX sajandi vahetusel vaatasid vene mõtisklejad oma positsioone üle. Vaimulik mõõde kerkis esiplaanile. Intelligentsi missioonitunne, paljuski religioosne, kasvas igavese riikliku terrori tasandil. Vägivaldne kaugenemine lihtrahvast, utoopilised poliitilised vaated, nõrgenenud sidemed tegelikkusega – need jooned tõid nii venestamispoliitika kui sügava allergia Lääne-Euroopa elukorralduse liberaalse, isegi ateistliku tehnoloogilisuse vastu.

Ka õige Putini Venemaa filosoof ei salli liberaalse kultuuri lähenemist, mis lõhnab väikekodanlikkuse järele. Dugini-suguste mõtlejate jaoks on see häbiväärne keskpärasus, mis kisub venelast Euraasia vaimselt teekonnalt kõrvale. Püha Venemaa eest, ütlevad pressifotograafidele Ida-Ukraina separatistide relvadele kirjutatud sõnumid.

Venelaste üks omadus on jõuetus suhtelisuse ja keskpärasusega tegeleda, kirjutas sajand tagasi Nikolai Berdjajev. Kultuuriline ja ühiskondlik tegevus kuuluvad just suhtelisusse ehk maapealsesse maailma, kus venelane ei tunne end nii mugavalt kui Absoluudi üle mõtiskledes. Selle mõttelise maailma nimel annavad nad meelsasti kontrolli maapealse majanduse üle saatanale, tulemuseks ongi kummaline vene elukorraldus koos seda illustreerivate reportaažidega. Ida-Euroopas koordineeritud infosõja rünnak liberalismi vastu näitab, kuivõrd oluline on Venemaa jaoks domineerida just mõttelises maailmas.

Olukorda soodustab nüüd loomulikult see, et eurooplaste massid hakkasid meelega ühe lauluvõistluse tulemusi kommenteerima just traditsiooniliste väärtuste vaatenurgast. Ja nüüd pakuvad Vene akadeemilise taustaga inimesed töörahvale ideoloogilist hommikusööki, nimelt saksa filosoofia ja õigeusu retoorika sünteesi abil.

Aga mida tuuakse eurooplastele lõunaks? Hea küll, Ida-Euroopa on Euroopa Liidus mõnevõrra pettunud ja Moskva ei plaani Dugini väitel reconquista’t, vaid otsib sealsete konservatiivide sõprust. Kuid igal tsivilisatsioonil on Kremli meelest oma inimõigused. Seda ideed rakendades võib aru saada, et ei Donetsk ega Krimm pole vene ideoloogi mõtete järgi eluliselt tähtsad alad, kus Venemaa valib kas Euraasia doktriini poolt või vastu. Küsimus on ikka selles, millal hakatakse edasi minema. Moskva mõttemaailmas on Kiiev palju tähtsam koht. Dugin ütleb avalikult, et Venemaa edukast taassünnist saab rääkida ainul­t siis, kui Ukraina pealinn on Venemaaga ühendatud.