Paloma Krõõt Tupay: poliitikat ei saa teha ilma rahata

Foto: Erakogu

Selle asemel et kritiseerida erakondade rahastamist ja poliitikute palkasid, võiks meid huvitada, mida poliitikud selle palga eest teevad, kirjutab jurist Paloma Krõõt Tupay.

Meie poliitikas on mitmeid loosungeid, mida aeg-ajalt lauasahtlist välja võetakse, teades ette, et need toetajate ja potentsiaalsete valijate hulgas «palavaid kiiduavaldusi» esile kutsuvad. Üks selline asi, mille kohta iga korralik kodanik teab, et tegemist on väga paha asjaga, on erakondade rahastamine riigi poolt.

Julgen kahtluse alla seada igikestva poliitika rahastamise kohta käiva «vähem raha, rohkem keelustamist»-mantra. Tundub, et möödunud aastatega ei ole selles osas midagi muutunud. Igatahes mitte paremuse poole. Kas ei tekita see kahtlust, et midagi on siin valesti?

Meenutame, et riigipoolne erakondade rahastamine on noorem kui erakonnad ise. Alguses oli tükk aega selge, et poliitikat teevad ainult need, kelle rahakott seda võimaldab. Ühesõnaga rikkad. Ei olnud ka sellist muret, et kedagi tuleks poliitika tegemiseks toetada. Sellelt, kellel raha ei olnud, ei oodatud ka riigi asjades kaasarääkimist. Alles siis, kui tekkis mõte, et tegelikult võiks ka Jaan Jalgratas ja tädi Maali demokraatlikus riigis sõna sekka öelda, tekkis ka küsimus, kuidas korraldada asja nii, et Maali ei peaks hakatuseks tõotama kohalikule mõisahärrale oma igakülgset lojaalsust ja tema positsioonide kindlat kaitsmist, ja selle eest mõisahärra lubaks toetada Maali poliitikas osalemist. Sest kui tädi Maali tahab poliitikas kaasa lüüa, vajab ta aega ja raha.

Ta peab ennast asjadega kurssi viima, ta peab teadma, millest jutt käib. See võtab aega. Aega, mida tädi Maalil ei ole, sest tal tuleb lehma lüpsta ja vaadata, kuhu piim müüa. Pere ei saa ju poliitika pärast nälga jääda. Tädi Maalil on vaja sponsorit, kes võimaldaks tal õppida, lugeda ja riigikogus kohal käia. Mõisahärra käest toetust vastu võttes nõuaks see vastuteeneid. Tasuta lõunaid ei ole.

Päris elus ei ole asjad päris nii lihtsad. Riik ei anna tädi Maalile raha tema hea idee eest. Päris elus on otsuste tegemine keerulisem. Tädi Maalisid on palju, nende mõtete headust kontrollida aga pea võimatu, samuti on tädid ja onud kogunenud huvigruppidesse. Seepärast jagab riik raha ühe kindla ja tavakodanikule tihtilugu mitte väga lihtsalt mõistetava võtme abil erakondadele. Et nemad saaksid sõltumata suur­rahastajatest oma poliitilisi aateid ja vaateid edendada. Selline on igatahes erakondade toetamise õilis eesmärk.

Paljudes riikides on erakondade oluline sissetulekuallikas ka liikmemaks. Sellest on Eestis mitmel korral juttu olnud, aga vilju veel näha ei ole. Erakonnad ei tõtta oma liikmetelt makse sisse nõudma. Ei ole raske ära arvata, et see on seotud mh Eesti kodanike suhteliselt kõrge erakonnastumisega ning sellega, et selle seotuse eest üldiselt vastutasu ei nõuta.

Las lugeja (ja tulevane valija) mõtleb omaette selle üle, kui suure osaga oma kuu­sissetulekust oleks ta valmis toetama oma lemmikerakonna poliitikat. Nii nagu olukord Eestis praegu on, on riigi kõrval erakondade suurimateks finantseerijaks eraisikutest annetajad.

Võiks küsida, kuidas toimib erakondade rahastamine riikides, kus riik asjasse üldse ei sekku ja erakonnad omal käel tegutsevad. Näiteks USAs. Rahastamisskandaale ei napi ka seal. Samuti leiab väide, et raha ja võim käivad käsikäes, kinnituse küll USAs, kuid ei ole samas ka võõras vanale Euroo­pale, kus riigipoolne rahastamine on enim levinud.

Mida siis teha? Ehk püüaks olla aus, ka valija vastu. Esimene libatõde, mida ei ole mõtet jutlustada, on see, et raha ja võim ei ole omavahel seotud.

Kes ennast poliitikaga siduda kavatseb, teab, et tänapäeva globaliseerunud ja spetsialiseerunud maailmas ei ole võimalik tegeleda riigijuhtimisega «muuhulgas». Küllap meil kõigil tuleb meelde üks või teine naljakas ja piinlik seik, kus meie poliitikud oma erialast võhiklikkust on näidanud on. Kui tihti tuleb ette olukordi, kus meie poliitikud võrreldes vana Euroopa tegijatega meile naiivsete või ebaprofessionaalsetena tunduvad. Saksa kantsleril on ammutada 82 miljoni ajujõust, mida peaks siis meie omad tegema? Tuleb väga pingutada, parimad ajud kokku panna, eks ole. Sest ELi raames on meie ülesanded samad mis sakslastel, inglastel või prantslastel.

Selle asemel et kritiseerida erakondade rahastamist ja poliitikute palkasid ja võrrelda küll keskmise, küll miinimumpalgaga, võiks meid huvitada see, mida poliitikud selle palga eest teevad? Lahendust sellele küsimusele ei paku ka valimisliidud ega kodanikualgatused. Niipea kui mõni neist piisavalt suureks kasvab, hakkab ka teda näpistama ressursside ja raha puudus. Ei ole kahtlust, et raha leiab alati tee võimu juurde. Küsimus võib olla sestap vaid selles, kuidas me tagame, et ta tuleks viisakal ajal ja eesuksest, mitte ööpimeduse katte all tagauksest.

Ei tasu lasta ennast täiendavate keeldude ja piirangute kehtestamise lubadustega ära osta. Uute piirangute kehtestamise asemel võiks küsida, mis siis senistel viga on? Meil on juba praegu keelud – miks need ei toimi? Meil on ametis kontrollijad, aga kes tagab nende kompetentsuse? Kes kontrollib kontrollijaid?

Aus ei tundu olukord, kus nii ühiskondlik kui poliitiline ladvik kooris kinnitavad, kui väga on neile oluline tavakodaniku rahakoti kaitsmine selle eest, et lodeva rahakulutamise poolest teada poliitikud sellele ligi ei pääseks, ent teisalt söandatakse üksnes harva küsida, milleks neil poliitikutel seda raha tegelikult vaja on. Meie demokraatia alustalade kindlustamine väärib nende küsimuste sisulist arutelu, loosungitega vehkimata.