Triinu-Mari Ots: hea perearst oskab meditsiinipusle kokku panna

Triinu-Mari Ots Foto: Erakogu

Ükskõik kui hea on arst inimese või meedikuna, üksi süsteemis töötades ei saa ta kvaliteetset arstiabi pakkuda. Selleks on vaja korralikku meeskonda, pädevaid pereõdesid ja ladusat töökorraldust, kirjutab perearstide seltsi juhatuse liige Triinu-Mari Ots.

Hea arst ja kvaliteetne arstiabi ei ole kaugeltki mitte sünonüümid. Legendid on sündinud arstidest, kes, käed taskus, patsiendi poole pilkugi viskamata, kõiki küsimusi ignoreerivad, kuid operatsioonitoas tuntakse neid kuldsete kätega arstidena.

Perearstil on keeruline hea arsti mainet vaid käelise tegevusega teenida. Perearstilt eeldab patsient teatud isiklikku kontakti, ja mida usalduslikum ja lähedasem kokkupuude, seda rahulolevam on patsient. Patsiendi jaoks on hea perearsti puhul väga oluline ka arsti kättesaadavus. Enamasti peetakse heaks arstiks seda, kes alati olemas.

Oma tervisemurele tahetakse võimalikult kiiresti lahendust, ja olgu arst kui tahes hea, kui inimene temaga kontakti ei saa, ei ole perearstist kasu. Arsti jaoks on oluline välja selgitada probleemi kiireloomulisus. Kellegi mure ei ole teisejärguline, kuid aegade broneerimise ja töökorralduse seisukohast on tähtis kohe selgitada, kas inimest vaevab kolm nädalat kestnud köha või järsku tekkinud õhupuudusega valu rinnus. Mõistan, et ühel hetkel patsient lihtsalt ei taha enam pikalt vindunud köhaga viivitada, aga arstina pean eelistama potentsiaalselt eluohtliku seisundiga patsienti.

Kvaliteet perearstiabis on tegelikult palju laiem mõiste: alates keskuse registraatori naeratusest ja oskusest telefonile vastata, lõpetades perearstikeskuse varustusega. Ükskõik kui hea on arst inimese või meedikuna, üksi süsteemis töötades ei saa ta kvaliteetset arstiabi pakkuda, sest nii ei ole võimalik tagada sellist kättesaadavust, nagu patsiendid eeldavad. Korralik meeskond, pädevad pereõed ja ladus töökorraldus aitavad lahendada suurimat puuduvat ressurssi: aega.

Nõukogudeaegsetes polikliinikutes töötasid õed arstikabinetis sageli sekretäridena, tänapäeval on nad spetsialistid, kes lahendavad suure osa probleemidest. Neli aastat kõrgkooli on andnud neile suurepärased meditsiiniteadmised ning meie piiratud tööjõuressursi tingimustes oleks vale sellistel spetsialistidel vaid arsti assistentidena töötada.

Erakorralise meditsiini osakonnas töötades kuulen patsiente sageli kurtmas, et nad ei ole oma perearsti viimasel ajal näinudki, nende probleemiga on tegelenud pereõde. Tervisemure olemust ja lahendust täpsustades selgub enamasti, et pereõde pakkus tegelikult adekvaatse ja rahuldust pakkuva lahenduse, mistõttu arsti visiit polnudki enam vajalik.

Kurtmine on muutunud justkui sümboolseks, ilmestamaks perearsti halba kättesaadavust. Pereõed tunnevad oma oskuste ja pädevuse piire ning küsivad vajadusel perearstilt nõu – täpselt samamoodi, nagu küsib perearst keerulisema probleemi lahendamisega hätta jäädes eriarstilt nõu.

Patsiendi jaoks ideaalset perearstivisiiti on mul arstina keeruline ette kujutada. Inimesed ja nende ootused on väga erinevad. Arstilt eeldatakse professionaalsust. Selge, ta on kümme aastat ülikoolis eriala õppinud ja tema meditsiiniteadmised peaksid olema põhjalikud, täiendatud rohkete kogemustega.

Enda jaoks olen seadnud kindla kriteeriumi, kuidas patsienti oma parimate teadmiste ja võimaluste piires käsitleda: ma kujutan ette, et kui selliste vaevustega patsient oleks minu ema, siis mida ma tahaksin, et temaga tehakse, ning kuidas ma soovin, et temaga käitutakse. Sel moel murran end alati läbi rutiinist, kiirusest. Aga – ka selline käitumine ei pruugi kõigile sobida.

Kes tahab tõesti ainult saatekirja naabrinaise tuttava kardioloogi juurde, ei saa minu probleemi süvenemisest üldse aru. Selle patsiendi jaoks olen pidur, kes takistab tema täieõiguslikku riigimeditsiini hüvede kasutamist. Siit koorub välja järgmine võimalik konfliktikoht ja lahkarvamus hea perearsti mõiste suhtes.

Enamasti saab sellised probleemid hea suhtlemisega lahendada. Arstina püüan selgitada inimese mure tagamaid, kuid olen kohanud patsiente, kes ei vaevugi mulle oma probleemi selgitama, vaid ütlevad, et on kogu aeg käinud eriarstil ning tahavad minu käest vaid saatekirja. Siin on konflikt kerge tekkima. Piinlik on väljastada oma kolleegidele saatekirja, kus puudub sisuline info ja probleemipüstitus spetsialistile. Minu jaoks ei ole hea perearst selline, kes väljastab eriarstile saatekirja ilma diagnoosi hüpoteesita – konsultatsiooniks. Kui mõni eriarst tahab tõesti haiget ise jälgida – selleks on absoluutne õigu­s ja sageli ka vajadus –, kutsuda haige ise tagasi ja perearsti visiidiaja raiskamist ja sisutühja saatekirja vormistamist ei ole vaja.

Viimase aasta jooksul on mul olnud õnn näha meie tervishoiusüsteemi kahe mätta otsast. Töötades ka ise Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas, näen ma patsiente, keda oleks perearst suurepäraselt aidata saanud, aga kes ei ole sinna pöördunud. Sageli tuuakse põhjuseks, et perearsti juurde pakuti aega alles nädala pärast, või öeldakse, et perearst on puhkusel, osa meelest nad aga perearsti juurest nagunii abi ei saa.

Tihti tullakse sellepärast, et perearst alustas uuringuid, kuid seal on pikad järjekorrad ning EMOs loodetakse need kiiremini ära teha. Põhjuseid on erinevaid ja lihtne on üht või teist süvenemata hukka mõista. Enamasti on tõde kuskil vahepeal ja jääb lihtsa suhtluse taha kinni.

Erinevad ootused ja erinev arusaam heast perearstiabist põhjustab enim probleeme. Sageli näeb patsient perearsti vaid vahelülina eriarsti ning uuringute vahel, adumata, et ka perearst saab suunata uuringutele, teha analüüse ja vajadusel – igas etapis – konsulteerida eriarstiga. Perearsti jaoks on pilt sageli komplekssem. Näitlikult võib öelda nii, et köha ei ravi vaid kopsuarst ja kõhuvalu kirurg.

Hea perearst on justkui meditsiinipusle kokkupanija. Keerukamate haiguste korral tuleb erinevate uuringute tulemused, erialaarstide juurest saadud info ja ravimid omavahel klappima panna. Ükski ravim ei toimi ootuspäraselt, kui seda ei võeta või kui see ei sobi kokku teiste ravimitega. Haiglas, ideaaltingimustes, peale pandud ravim ei pruugi kodus ooda­tud efekti anda, ilmnevad oota­matud kõrvaltoimed.

Sageli arvatakse, et perearst ei saagi aidata, sest üks inimene ei saa ju kõike teada. Minu meelest just see ongi perearsti eriala võlu, see teebki meie eriala nii unikaalseks! Kõik Eestis õppinud arstid tulevad samast ülikoolist, paari­kümneaastase vanusevahega kolleege on õpetanud ühed ja samad õppejõud, kõik on läbinud sama põhiõppe. See, millised tõed keegi omaks võtnud ja kuidas neid kasutab, tuleneb inimese isikuomadustest. Natuke kehvemaid suhtlejaid leidub igal erialal, samuti nii eriarstide kui perearstide hulgas.

Mina läksin peremeditsiini residentuuri uhkuse ja teadmisega, et just see on eriala, kus suudan pakkuda inimestele parimat abi. Ma ei pretendeeri süvateadmistele neurokirurgia vallas ning ei tea pooltki silmaoperatsioonide tehnikast võrreldes oma silmakirurgist kursuseõega, aga selle, millal ja kui kiiresti peab inimene neurokirurgi juurde saama, tunnen ära.

Mäletan oma suurimat pettumust meditsiini­õpingutes, et on haigusi, mida ei saagi ravida. Samamoodi on iselimiteeruvaid haigusi, mida ei ole võimalik oluliselt ravimitega mõjutada. Sellistel juhtudel ongi arsti suurim roll ja kohustus selgitamine. Leian, et hea perearst on selline, kes räägib patsiendile arusaadavalt tema haiguse olemusest, tõenäolisest kulust ja võimalikest ravivariantidest.

Edasi tuleks koostöös patsiendiga valida sobivaim lahendus. Ilmselt leidub ka siin erinevaid arste ja lähenemisi, võimalik, et mõnikord on vajalik karmim sõna ja arsti otsus, kuid tänapäeva informatsiooni kättesaadavuse tingimustes tundub mulle sobivaim variant patsiendiga raviplaan läbi arutada. Inimene, kes osaleb oma raviplaani koostamises, adub ka enda vastutust oma tervise juures.

Mulle meeldib arstiteaduse asemel kasutada sõna arstikunst. Loomulikult on meditsiin teadus ja me lähtume oma töös teaduslikust tõendusest. See aga, kuidas hea arst oma teadmistest ja oskustest, erinevatest isiksusetüüpidest, psüühikast, harjumustest ning sajast muust pisiasjast inimest aitava patsiendikäsitluse suudab vormida, on tõepoolest kunst.