Erasmus Munduse magistriprogrammi migratsioon ja kultuuridevahelised suhted (EMMIR) tudeng Suule Soo kirjutab Postimehe arvamusportaalis vastuseks Laine Randjärve artiklile «Miks integratsioon kuhugi ei vii?», et ühiskonnategelased, kelles nähakse autoriteeti kas nende positsiooni või (eeldatava) haridus- ja haritustaseme tõttu, peaksid olema äärmiselt ettevaatlikud, kui nad võtavad sõna teemadel, milles neil puudub pädevus.
Ühiskonnategelased, kelles nähakse autoriteeti kas nende positsiooni või (eeldatava) haridus- ja haritustaseme tõttu, peaksid olema äärmiselt ettevaatlikud, kui nad võtavad sõna teemadel, milles neil puudub pädevus. Selle autoriteedi ärakasutamine, sisendades lugejasse valearusaamisi, ei tohiks mitte mingil juhul õigustatav ja lubatud olla.
Mis on see müstiline «multikultuurilisus», mida Merkel ja paljud tähtsad Lääne-Euroopa poliitikud läbikukkunuks peavad? Neid poliitikuid ja teisigi sõnavõtjaid ühendab just nimelt see, et mõisteterägastikus on igaüks neist valinud endale meelepärased ebamäärased osad sellest, mida «multikulti» tähendab. «Autoriteetide» poolt süvendatud mõistetesegaduse taustal pole ime, et lugejatel-kuulajatel võib järg käest ära kaduda.
Kahtlustan, et segaduse lahtiharutamise muudab keerukamaks fakt, et kõiksugustest -poliitikatest (nt kodakondsuspoliitika, immigratsioonipoliitika jne) rääkides jäetakse teatud juhtudel lohisev lõpuliide mugavuse eesmärgil kasutamata. See aga tekitab olukorra, kus ei tehta vahet multikultuurilisusel kui ühiskonnavormil, kus elavad koos mitmete erinevate kultuuride esindajad;
multikultuurilisusel kui mõttelaadil, mis väärtustab ühtviisi eri kultuuride esindajaid ning on demokraatliku ühiskonna paratamatu osa; ning multikultuurilisuspoliitikal, mis tähistab poliitikasuunda, mille eesmärgiks on enamuskultuuri tuntavast eelistamisest tekkivate vähemuskultuuridele ebasoodsate olude kaotamine. Esimesed kaks neist saavad kas meeldida või mitte, kuid mitte läbi kukkuda; viimane eeldab riigilt aga konkreetsete integreerumist toetavate meetmete rakendamist, mitte ootamist-vaatamist või kogu vastutuse integreerumise edukuse eest uute tulijate või vähemuste õlgadele panemist.
Et saada parem ülevaade, oleks kasulik lugeda läbi mõni poliitfilosoof Will Kymlicka kirjutis (nt http://www.migrationpolicy.org/research/TCM-multiculturalism-success-failure) ning vaadata, millised riigipoolsed ettevõtmised sel juhul multikultuurilisuspoliitikana arvesse lähevad. Lähema huvi korral tasub pöörduda siia: http://queensu.ca/mcp/index.html.
Multikultuurilisuse poliitika pole tühipaljas kultuuridevaheliste erinevuste haipimine eksootilisi toidu- või muusikaüritusi korraldades, vaid see hõlmab mitmeid eluvaldkondi. Selleks on oluline, et riik tunnistaks ja tunnustaks oma elanike mitmekesiseid kultuuritaustu ja seda mitte vaid retoorikas (kuigi alguspunktina on seegi kasulik), vaid ka tegudes ehk läbi seadusandluse ja strateegiate. Kui vastav seadusandlus puudub, pole riigitegelastel mingit õigus(tus)t väita, et multikultuurilisuspoliitika on läbikukkunud. Läbi kukkuda saab siiski vaid juhul, kui on üritatud.
Multiculturalism Policy Index'i kohasel väärib näiteks Saksamaa (kui tuua sisse seos Randjärve viitega Merkeli väljaütlemistest) vaid 2,5 punkti kaheksa kategooria hulgast. See tähendab praktiliselt minimaalsete demokraatianõuete täitmist. Eesti pole küll olnud selle süvaanalüüsi riikide valimis, kuid kui heita pilk neile kaheksale kategooriale peaks ka pealiskaudsele jälgijale selge olema, et Saksamaale järele jõudmiseks tuleks Eestil teha mitmeid seadusandlusmuudatusi. Võiksime aga võtta mõõdupuuks sellised riigid nagu näiteks Kanada või Austraalia, mis on aastakümneid tugevat multikultuursuspoliitikat toetanud, ning kus tulemused on nii immigrantide psühholoogiliste ja sotsiaalmajanduslike näitajate poolest kui enamusrahvastiku suhtumises uutesse tulijatesse vägagi erinevad Saksamaa-sugustest riikidest, kus on käigus vaid minimaalsed multikultuursuspoliitika elemendid.
Rahvasaadikute ülesanne peaks olema rahvale olulistes asjades korrektsele taustainfole tuginedes selgituste pakkumine, mitte kontekstist väljanopitud tsitaatidega suurema segaduse külvamine ja negatiivsusele õhutamine. Randjärve miks-küsimus lähtub eeldusest, et integratsioon ei ole kuhugi viinud. Kuid milliste näitajate järgi ta seda järeldab? Mis on tema meelest see konkreetne lõppeesmärk? Kas tõesti tahab ta öelda, et pole toimunud mitte mingisugeid muutusi?
Muutused ühiskonnas ja inimeste käitumises on pingutust- ja aeganõudvad. Riik ei saa eeldada, et kõik inimesed suudavad nigelavõitu strukturaalsetes tingimustes lühikese aja jooksul integreeruda, eriti ühiskonnas valitseva negatiivse suhtumise taustal. Need, kel on õnnestunud integreeruda, on üldiselt väga tugeva tahtejõuga inimesed edukamatest piirkondadest ja oludest. Kellel see nii hästi õnnestunud ei ole, pole selle tõttu ei halvemad, rumalamad ega laisemad, vaid ebasoodsamatest oludest ja nõudmistest heidutatud. Multikultuurilisuse poliitika eesmärgiks on selliste ebasoodsate tingimuste minimeerimine ning õppimist ja arengut toetava, mittediskrimineeriva ning avatud ja vastutuleliku keskkonna loomine, kus kõik tunneksid end väärtustatult sõltumata kultuuritaustast. Selleks on aga vajalik jätta minevikuarmide katki kratsimine, enese paremaks või just (suure naabri kõrval) liiga väetiks pidamine ning näidata poliitilist tahet kõigi elanike elu samaväärselt paremaks muuta.
Kui hästi või halvasti Eesti integratsioonipoliitika on toiminud ja tulevikus toimima saab on üks asi, kuid integratsioon on kahepoolne protsess. Kui nõuame ühelt, peaksime ka teiselt nõudma. Siiani on riik ja enamusrahvas esinenud peamiselt nõudja rollis. Ehk selles peitubki vastus Laine Randjärve küsimusele?
Kuigi multikultuursuspoliitika ja integratsioonipoliitika on kaks ise asja, ei pea need tingimata olema üksteist välistavad variandid. Nende kokkusobivus sõltub kummagi sisust. Liberaaldemokraatlike riikide pärusmaasse kuuluvad integratsioonimeetmed multikultuursuspoliitikaga vastuolus ei ole. Seadusandlust silmas pidades ongi enamik demokraatlikest riikidest liikumas järjest rohkem multikultuursust toetavate poliitikate suunas (vaata MPI). Tugevama tulemuse ehk siis sidusama ühiskonna saavutamiseks tuleks käiku võtta kõik olemasolevad relvad.
Leian, et kriitiline meel on edusammude tegemisel elutähtis, kuid oluline on suunata see kriitilisus vassivate väidete massidesse edasikandmise takistamisele, mitte loopida kaikaid väikesi edusamme tegevate protsesside kodaraisse.
Halvakspanu-loosungid pole edasise arengu jaoks kuigi kasulikud, sest nii kipub tekkima oht, et tegutsemise asemel jäädaksegi süüdlast otsima. See aga juhib tähelepanu eemale kõige olulisemast – et jõuda ühise eesmärgini (kõigi heaolu), tuleb teha koostööd, mitte üksteise vastu võidelda. Selleks on vaja austust ja usaldust, mitte halvakspanu.