Mati Pallasma: võta üks ja viska teist

Mati Pallasma Foto: SCANPIX

Tänavu on kevade tulekuga ka linnapilt värvikam – tänavaid kaunistavad klantspildid nagu aastate eest maipühade ajal, vanemad härrad-prouad kobedamaks retušeeritud, noorematele elukogenud näod ette maalitud. Kuus nende hulgast pääseb Brüsselisse. Kõik näitamaks, et kavas on tuua õnn nii meie endi kui kogu suure kodumaa õuele. «Kodu» on küll kolinud idast läände, kuid üleskutsete ning hüüdlausete – varasema nimega propaganda, praegu tuntud kampaaniana – mõte ja tonaalsus on jäänud samaks. Sama kinnitasid meie toonased juhid ja kinnitavad ka praegused, sama väidavad ka need poliitredised, kes oskavad võimul püsida iga riigikorra ajal.

Vaadates neid nägusid ja lugedes nimesid, saad aru, kui suur ja mitmekesine on issanda loomaaed. On peibutusparte ja õnneotsijaid, kuid ka neid, kes loodavad tõega midagi ära teha. Mõni tahab siit ära, sest siin pole tal lootust kuhugi tõusta, mõni läheb ära, sest siinne töö on tehtud. Eks suur raha tõmba ka omajagu, ikkagi marjamaa.

Mille järgi sa vaene hing neid valid? Parteide ja nende väidetavate vaadete järgi? Jama. Kui kodus põhimõttelistes küsimustes (maksupoliitika, sotsiaalsfäär) lepitamatud erakonnad heidavad europarlamendis samasoolistena ühte sängi, pole parteil ega reklaamitavatel vaadetel vähemalt Eesti jaoks vahet. Haritusest ja oskustest ei räägita sõnagi, peaasi kui suu peas ja jutt jookseb. Valiku tegemine isikliku sümpaatia järgi on eriti raske: kes on sümpaatne ja tubli, seda ei tahaks ära saata, kes on loll ja vastumeelne, sellele ei raatsi häält raisata.

Küllap kõik eelnev ning tihti ka labasevõitu (Ansipi külateater pensionäridega jne) reklaam, millel puudub selge sõnum, ongi põhjus, miks osavõtt neist valimistest paljusid külmaks jätab.

Nende valimiste põhiteemaks on kujunenud julgeolek. On loomulik, et sündmused Ukrainas ja Venemaa jõuline sekkumine kutsuvad Euroopas esile kõrgendatud reaktsiooni. Õnneks suhtub suurem osa Euroopast toimuvasse pragmaatiliselt, andes endale aru, et naabreid ei saa valida, nendega tuleb ka edaspidi koos elada.

Eesti on koos ameeriklastega valinud me lähinaabri suhtes sildupõletava ja äärmiselt provokatsioonilise tee, lükates esmaseid Kiievi rahutusi ka omalt poolt tagant.

Uskudes Ameerika luure ennustust, et Venemaa soovib lähiajal võtta tagasi ka Eesti, oleme kohale kutsunud võõrväed ning muutnud seega oma maa külma sõja eesliiniks. Unustame, et sama luure valeandmetele toetudes purustati Iraak ja Afganistan ning omal ajal alustati praktiliselt põhjuseta sõda Vietnamis ja Koreas. Meie sõbrad ameeriklased sõdivad kõikjal, aga seda mitte teiste heaolu, vaid oma majanduslike ja poliitiliste huvide nimel. Huvi Eesti vastu on tingitud meie strateegilisest asukohast, meie ise ameeriklasi ei huvita.

Küllap selgub peagi, et Ameerika luure eksib järjekordselt, Venemaa meid ei ründa ning Eesti pärast III maailmasõda siiski lahti ei lähe. Õnneks, sest sõja korral me lõpptulemust vaevalt et näeksime.

Praegune olukord on tänuväärne paljudele poliitikutele. Eriti isukalt kasutab seda IRL, eristudes teistest oma provokatiivselt hirmutava kampaaniaga. Nende nägemuses tähendab töö europarlamendis esmajoones võitlust korruptsioonitondiga, mis pääses lahti Tallinna linnavalitsusest, keda Putin Sotšis nuumas ja kes nüüd Euroopasse jõudnuna ähvardab neitsilikku kapitalismi.

Ülaltoodu oli üks nägemus meil toimuvast sageli labasevõitu valimisvõitlusest, maailmas üha verisemalt levitatavast suurest valest koondnimetusega «demokraatia» ning kaklushimulisest rullnokast, kes kodust kaugel peksab puruks kõik, mis talle ei meeldi, ja võtab endale kõik, mis talle meeldib. Sageli juhtub, et pada sõimab katelt, tegelikult on ühed mustad mõlemad.  

Lohutuseks: kui kedagi valida ei oska, siis ärge põdege – suured otsused tehakse niikuinii ilma meieta.