FOTO: Urmas Nemvalts

Mõne kuu eest tuli Vaiko Eplikul välja uus plaat «7 ehk Nõgesed». Hea plaat, nii hea, et ühest plaadist jääb väheks – kahju seda auto CD-mängijas rikkuda, ja mõnda lugu tahaks jälle näiteks jooksmas käies kuulata. Esimesel juhul aitab see, kui muusika tühjale CD-plaadile kõrvetada, teisel juhul tuleb muusikafailid plaadilt i-Podi tõmmata. Mõlemad seaduslikud tegevused, seni, kuni seda enese tarbeks tehakse.

Tõsi, selle enese tarbeks kopeerimise eest tuleb maksta kaudset maksu, «tühja kasseti tasu», nagu seda nimetatakse. Maks on mõeldud selleks, et näiteks muusika kopeerimist autorile kompenseerida. Neile, kes ei tea, mis on kassett, tuleks ehk seletada, et paarikümne aasta eest kasutati selliseid asju muusika salvestamiseks. See oli plastmassist, selle sees oli lint. Muusika salvestati lindile. Üsna arhailine moodus. Postimehe fototoimetus otsis jupp aega pildistamiseks sellist kassetti taga. Neid lihtsalt ei ole enam, just nagu VHSe, mida filmide salvestamiseks kasutati.

Nimetus on aga samaks jäänud, ja peaaegu samaks on jäänud ka nende helikandjate loetelu, mille ostmise puhul seda maksu maksma peab. Kasseti ostmise eest peab, VHSi ostmise eest ka. Mis sellest, et ei kassette ega VHS­e enam poest osta ei saa. Seadus on seadus.

Hea küll, võiks öelda, keda need reliktid segavad. Kui ei ole müügil, siis ei maksa ja asi klaar. Aga segavad ikka küll. Asi on selles, et iga vananenud salvestusvahendi asemele tuleb uus. Näiteks mp3-mängija või i-Pod. I-Podi ostmise eest aga maksu maksma ei pea. Eplikul – ja paljudel teistel – jääb saamata see tulu, milleks tal seadusega õigus on. Saamata jääb see seepärast, et hoolimata aastaid kestnud aruteludest pole senini jõutud selleni, et mõned uuemad salvestusvahendid seadusesse sisse panna. Maksu nõutakse endiselt kassettide ja VHSide eest. Mida enam ei müüda. Ei nõuta nende eest, mis on eelmiste asemele tulnud.

Mitte et tegu oleks ülemäära suure summaga. Jutt käib mõnest protsendist salvestusseadmete ja -vahendite hinnast.

Kokkuvõttes jääb saamata päris suur summa. Autorite ühing koos fonogrammitootjate ühingu ja esitajate liiduga on välja arvutanud, et nelja aastaga on muusika loojad ja esitajad jäänud enam kui 800 000 euro võrra vaesemaks, kui nad peaksid olema siis, kui riik oleks võtnud vaevaks oma seadused korda teha. Ühingute ja liitude esindajad on käinud ministeeriumi jutul. Üks, kaks, kümme korda. Ei midagi. Alguses kultuuriministeeriumis, pärast justiitsministeeriumis. Justiitsministeerium ütleb, et lahendust pole, kuna konsensust pole.

Nüüd otsustati minna riigi vastu kohtusse. Muud lahendust enam ei nähtud. Tahetakse lihtsalt, et seadused veidigi kooskõlastataks muutunud maailmaga. Muidu uuendusmeelses riigis on seda vist isegi veidi piinlik nõuda.