1970. aastal sündinud Želve on hariduselt filmirežissöör. Teinud dokfilme. Töötanud telekas saatejuhina. Ja kirjutanud sellesama kogumiku, mis tõi talle 2011. aastal Läti kirjanduse aastaauhinna. Filmilikkus torkab neist lugudest silma. Kuid kui kirjanduskriitikud seda sageli kiruvad (mea culpa!), siis Želve mängib selle välja voorusena. Esiteks ei taanda ta keelt pelgaks instrumendiks, et lihtsalt mingeid visuaalselt rabavaid pilte konstrueerida. Teiseks valitseb ta suurepäraselt võtet «vähem on rohkem» – ta loob tšehhovliku nappusega karakterid ning paneb nad bukowskilikult tabavasse ja lihtsasse situatsiooni. Kusjuures lahendus, mis näib tulevat iseenesest, on enamasti sama lihtne. Nagu elu ise. Oskaks vaid elada...
Nii võib Želve lugusid nimetada ka etüüdideks. Kui mitte teisi, siis nelja lugu – «Näitlejad», «Näitleja I», «Näitleja II» ja «Näitleja III» – on küll põhjust vaadelda ühe ja sama teema teadliku lahendamise katsena. Autor võtab ette ühe ja sama teema läheneb sellele iga kord aga erinevalt. Kusjuures ei maksa lasta end eksitada – teemaks ei ole lihtsalt mingid kirjanikule tuttavad näitlejad. Teemaks on armastus. Ja naiseks olemine.
Jah, naiseks saamine ja olemine käivad läbi kõigist Želve lugudest. Aga mitte ennast asjatult alasti rebivaks moel. Ega ka mitte midagi tõestada soovival moel. Vaid sel moel, et Želve kirjutatu on tihedalt seotud tema eluga. Algul kirjeldab ta end 80ndate keskpaigas, suitsetamas Riia «vanalinna kangialuses salaja tumesinisest pakist «Kosmost»», endal üll tumesinine koolivorm ja vinnilist nägu paksu kihina katmas «kodumaine puuderkreem «Ballett»» (lk 8). Kogumiku nimiloos on temast saanud juba noor daam ajas, mis oli «umbes, või nagu öeldakse pluss/miinus kümme aastat tagasi» (lk 51), ning päris lõpus saabub teatav katarsis – kui mitu järjestikust lugu on kirjeldanud teda jooksmas meesnäitlejate sabas, neisse armumas, nendega magamas, neist lahku minemas, siis lõpus saab ta aru, et «SEE ON LÄBI...» (lk 73). Sellest jääb hea tunne, muide.
