Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Viis vaadet kümnele Läti loole

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kristīne Želve
Kristīne Želve Foto: Erakogu

Raamatu järelsõnas toimetaja Kai Aareleid ja Hannes Korjus justkui vabandavad, et «Läti lugeja tunneb Želve lugudes ära terve rea tegelasi, kellele leidub prototüüpe autorile nii armsa Riia boheemlaskonna seas, kuid eesti lugejale jäävad Hardijs, Villijs/Villy, Näitlejad, veidrikust luuletaja Elvīra ja teised lihtsalt Läti ühe ajastu peegliteks». Kuid selles pole midagi halba. Võiks isegi arvata, et eesti lugejal on võimalus lugeda neid kümmet lugu suuremalt distantsilt, suurema üldistusastmega ning näha sümboleid seal, kus läti lugeja võib jääda mõtlikult pead kratsides nuputama selle üle, kelle prototüüp üks või teine tegelane on.

1970. aastal sündinud Želve on hariduselt filmirežissöör. Teinud dokfilme. Töötanud telekas saatejuhina. Ja kirjutanud sellesama kogumiku, mis tõi talle 2011. aastal Läti kirjanduse aastaauhinna. Filmilikkus torkab neist lugudest silma. Kuid kui kirjanduskriitikud seda sageli  kiruvad (mea culpa!), siis Želve mängib selle välja voorusena. Esiteks ei taanda ta keelt pelgaks instrumendiks, et lihtsalt mingeid visuaalselt rabavaid pilte konstrueerida. Teiseks valitseb ta suurepäraselt võtet «vähem on rohkem» – ta loob tšehhovliku nappusega karakterid ning paneb nad bukowskilikult tabavasse ja lihtsasse situatsiooni. Kusjuures lahendus, mis näib tulevat iseenesest, on enamasti sama lihtne. Nagu elu ise. Oskaks vaid elada...

Nii võib Želve lugusid nimetada ka etüüdideks. Kui mitte teisi, siis nelja lugu – «Näitlejad», «Näitleja I», «Näitleja II» ja «Näitleja III» – on küll põhjust vaadelda ühe ja sama teema teadliku lahendamise katsena. Autor võtab ette ühe ja sama teema läheneb sellele iga kord aga erinevalt. Kusjuures ei maksa lasta end eksitada – teemaks ei ole lihtsalt mingid kirjanikule tuttavad näitlejad. Teemaks on armastus. Ja naiseks olemine.

Jah, naiseks saamine ja olemine käivad läbi kõigist Želve lugudest. Aga mitte ennast asjatult alasti rebivaks moel. Ega ka mitte midagi tõestada soovival moel. Vaid sel moel, et Želve kirjutatu on tihedalt seotud tema eluga. Algul kirjeldab ta end 80ndate keskpaigas, suitsetamas Riia «vanalinna kangialuses salaja tumesinisest pakist «Kosmost»», endal üll tumesinine koolivorm ja vinnilist nägu paksu kihina katmas «kodumaine puuderkreem «Ballett»» (lk 8). Kogumiku nimiloos on temast saanud juba noor daam ajas, mis oli «umbes, või nagu öeldakse pluss/miinus kümme aastat tagasi» (lk 51), ning päris lõpus saabub teatav katarsis – kui mitu järjestikust lugu on kirjeldanud teda jooksmas meesnäitlejate sabas, neisse armumas, nendega magamas, neist lahku minemas, siis lõpus saab ta aru, et «SEE ON LÄBI...» (lk 73). Sellest jääb hea tunne, muide.

Eesti ja Läti on muidugi sarnased. Piisavalt sarnased, et leida Želve lugudest äratundmisrõõmu. Kuid piisavalt erinevad, et avastada põnevusega uut ja tundmatut. Tore, kui kirjanik suudab korraga pakkuda mõlemat – nii uut kui ka vana, nii oma kui ka võõrast, nii võimalust samastuda tegelastega kui ka võimalust näha ja mõista teistsuguseid eksisteerimise viise. Želve on autor, kelle sulest tahaks lugeda romaani. Ja Läti on maa, mille kirjandust tuleks palju rohkem eesti keelde panna!


Raamat

Kristīne Želve

«Juukse­lõikaja-tüdruk»

Tõlkinud Hannes Korjus

Loomingu Raamatukogu 12–13/2014,   75 lk


Autor Tallinnas

•    Kirjandusfestivalil HeadRead esineb Kristīne Želve  reedel, 30. mail algusega kell 15 Kirjanike Maja musta laega saalis Harju 1.

•    Festival toimub 28. maist 2. juunini Tallinnas. Lähem info kodulehelt www.headread.ee.

Tagasi üles